Probleem peoga
Artikli autor elab Corrientes Argentiinas.
Luz tahtis mõneti väga peole minna. Kuid ta tundis end ebakindlana.
„Sa pead selle läbi mõtlema oma meeles; seejärel ‥ küsima minu käest, et kas see on õige” (ÕL 9:8). See lugu leidis aset Corrientes Argentiinas.
Luz tundis end rõõmsalt. Kooliaasta oli lõppemas ja nii palju põnevat aset leidmas. Peagi pidi ta lõpetama kuuenda klassi. Järgmisel aastal pidi ta minema põhikooli.
Teda üllatas, kui suureks ta oli kasvanud. Ta oli pikem ja polnud enam väike laps. Need muutused olid põnevad, kuid ta ka närveeris pisut.
Ta otsustas sellest oma vanematega rääkida.
„See on imeline aeg sinu elus, Luz,” ütles isa. „See on aeg, et õppida, anda endast parim ja jõuda eesmärkideni, mis aitavad sul saada inimeseks, kelleks Jumal teab, et sa saada võid.”
„Kuid elu tuleb elada vaid üks päev korraga,” lausus ema. Sa kasvad ja saad selleks inimeseks iga väikese hea valikuga, mille teed.”
See aitas Luzil end paremini tunda. Ta oli rõõmus, et ei pidanud ühekorraga suureks kasvama.
Ühel päeval koolis rääkisid Luzi sõbrad talle, et nad planeerivad lõpupidu. Nad olid väga elevil. Peol pidi olema süüa, muusikat, peovalgustus ja isegi tantsimine!
Kuid kui Luz kuulas oma sõpru peost rääkimas, hakkas ta end ebamugavalt tundma. See ei paistnud olevat selline pidu, kus ta võiks Püha Vaimu tunda.
„Sa ju tuled peole, Luz, eksju?” küsis üks tema sõpradest.
„Sa pead tulema!” julgustas teine. „Ma palun oma vanematel sinu vanematega rääkida. Nad lubavad sul tulla.”
„Võib-olla.” Luzil pööras kõhus. „Ma … ma annan teile teada.”
Luz veetis ülejäänud nädalavahetuse peole mõeldes. Ta mõtles sellele klaverimängu harjutades. Ta mõtles sellele oma väikevennaga mängides. Mida ta ka ei teinud, mõlkus tal meeles pidu.
Mõneti tahtis ta väga peole minna. Kuid ta tundis end ikka veel ebakindlana. See ärev tunne tema kõhus ei kadunud.
„Kas sinuga on kõik korras, hija?” küsis ema pühapäeva pärastlõunal. Ta tõmbas sõrmedega läbi Luzi pikkade tumedate juuste.
„Ma …” alustas Luz.
„Kas sa mõtled ikka veel sellele peole?”
„Ma ei tea, mida teha,” sõnas Luz. Ma tahan minna. „Aga ma tean, et ei tunne end seal hästi.”
Ema naeratas. „Ma tean, et sa teed õige valiku,” ütles ta. „Mõtle selle üle, tee oma valik ja räägi Taevasele Isale, mida oled otsustanud. Tema aitab sul teada, kas see on õige. Sa tunned seda oma südames.”
Luz noogutas. Ta hingas sügavalt sisse ja läks oma tuppa palvetama.
„Taevane Isa,” sosistas Luz. „Mu sõbrad kutsusid mind peole, aga ma ei tunne end selle suhtes hästi. Ma ütlen neile, et ma ei saa tulla. Kas ma teen õigesti?”
Luz tundis sooja tunnet. Ta polnud enam segaduses. Ta tundis, et on täis valgust. Ta teadis, et teeb õige valiku.
Kui Luz oma toast välja tuli, kallistas ta kõvasti ema.
„Ma otsustasin mitte minna,” ütles Luz talle.
„Ma olen sinu üle uhke,” vastas ema.
Ka isa kallistas Luzi. „Mulle tuli üks mõte,” ütles isa. „Teeme õige endale ise lõpupeo. Me võime süüa jäätist ja tähistada pereringis!”
Luz naeratas. Talle maitses jäätis. Ja talle meeldis teadmine, et suudab teha õige valiku, isegi kui see on raske. Iga väikese hea valikuga kasvab ta selliseks inimeseks, kelleks Jumal teab, et ta saada võib.
Tammie Lyoni illustratsioonid