Soe tunne
Autor elab Guatemalas.
„Ma panen oma armastuse käsivarred sinu ümber” (ÕL 6:20).
Oli ilus, selge hommik Guatemala linna lähedal asuvas väikelinnas San José Pinulas. „Ma ei suuda oodata!” ütles Joshua oma väikesele õele. Täna oli tema ristimispäev!
Kui pere kirikusse jõudis, riietusid Joshua ja Papá valgetesse riietesse. Alguses tundis Joshua veidi ärevust. Kuid Papá hoidis tal käest, kui nad trepiastmetest alla astusid, ja tema hirm hajus. Kui Joshua veest välja tuli, oli ta näol suur naeratus.
Joshua ja Papá panid selga kuivad riided. Seejärel panid Papá, Joshua onud ja vanaisa oma käed Joshua pea peale. Nad kinnitasid ta Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeks. Joshua kuulis Papát ütlemas: „Võta vastu Püha Vaim.”
„Ma olen nii õnnelik!” ütles ta Papále suurt kallistust tehes.
„Pea meeles täna antud lubadusi,” ütles Papá. „Kui sa seda teed, võib Püha Vaim olla alati sinuga. Sa ei ole kunagi päriselt üksi.”
Mõni kuu hiljem ärkas Joshua ühel hommikul nuttes. Tal oli hirmus kõhuvalu! „Mamá!” hüüdis Joshua voodist. „Mu kõht on väga valus!”
Tema kõhuvalu muutus aina hullemaks. Ta ei saanud isegi kõndida. Papá andis Joshuale preesterluse õnnistuse ja siis viisid nad koos Mamága ta arsti juurde.
Arst ütles, et Joshua vajab kohe operatsiooni. See kõlas hirmutavalt.
„Me viime teid operatsiooniks ühte spetsiaalsesse ruumi,” selgitas arst. „Sa ei tunne midagi, sest magad. Ja sinu vanemad ootavad sind teisel pool ust.
Joshua tundis veelgi suuremat hirmu. Miks ei võinud tema vanemad temaga koos operatsiooniruumis olla? Ta ei suutnud nutmist lõpetada.
Mamá rääkis õrnalt. „Mida me teha saaksime, et sa end paremini tunneksid?” küsis ta.
„Ma tean, mida me saame teha,” ütles poiss. „Palun laula koos minuga laulu „Olen Jumala laps”. Ja siis ütleme veel ühe palve.”
Kui nad vaikselt laulsid, meenus Joshuale, kuidas ta oli seda laulu oma ristimisel laulnud. Ja kui nad palvetasid, mõtles ta sellele, mida Papá oli talle ristimispäeval öelnud: „Püha Vaim võib olla alati sinuga. Sa ei ole kunagi päriselt üksi.”
Joshua tundis endiselt hirmu, kui õed ta kirurgiasse viisid. Ta ei näinud arsti ega õdede nägusid, kuna neil olid maskid ees. Aga kui ta neile silma vaatas, teadis ta, et nad on tema sõbrad ja hoolitsevad tema eest hästi.
Pärast operatsiooni ütlesid arstid, et Joshua peab puhkama. Ta oli endiselt väsinud ja valudes, kuid kõhuvalu ei olnud enam nii tugev. Ta ei tahtnud enam nutta. Ta teadis, et temaga saab kõik korda.
„Ma tundsin midagi oma südames,” ütles Joshua Mamále ja Papále. „See oli soe tunne.”
„See on üks viis, kuidas me Püha Vaimu tunneme,” ütles Mamá.
Joshua noogutas. Tal oli hea meel, et tal oli Püha Vaimu and. Tänu Pühale Vaimule ei oleks ta kunagi päriselt üksi.
Illustratsioonid: Glenn Harmon