Ülestõusmispühadeks valmistumine
„Kummarda[ge] Isa tema nimel puhta südame ja puhaste kätega” (2Ne 25:16).
„Ärka üles, Lydia,” hüüdis ema. „On koristusneljapäev!” Venemaal, kus Lydia elas, oli koristusneljapäev eriline päev, et ülestõusmispühaks valmistuda.
Lydia keeras külge ja vaatas aknast välja. Väljas oli ikka veel pime.
„Ema, ma olen väsinud,” kurtis Lydia. „Kas ma võin natuke kauem magada ja hiljem tööle asuda?”
Ema naeratas ja istus voodiservale. „Me ärkame täna põhjusega nii vara üles. Kas sa tead, mispärast?”
Lydia mõtles, kuid ei teadnud.
„Me töötame täna tublisti oma kodu koristades, et meenutada seda, kuidas Jeesus oma jüngrite jalgu pesi. Ta armastas ja teenis teisi ja meie tahame teenida oma kodus nii, nagu Jeesus seda tegi. Täna on päev, mil Jeesust meeles pidada,” rääkis ema.
Lydia tahtis Jeesuse kombel teenida ja hüppas voodist välja. Ta tegi terve päeva tublisti tööd. Ta pühkis põrandat, pesi pesu ja aitas toitu valmistada. Päeva lõpus oli ta enda üle uhke. Kõik säras puhtusest.
Järgmine päev oli suur reede. Lydia, ema ja isa valmistasid pühademune. Nad torkasid munakoorde väikesed augud ja valasid munarebu välja. Nad joonistasid munakoortele mustreid ja joonistasid iga mustri vahaga üle. Seejärel kastsid nad munakoore punase, lilla ja rohelise värvi sisse. Lydiale meeldis, kui kenad kõik mustrid välja nägid.
Kui munad olid ära kuivanud, keeras Lydia rulli väikesed pildid oma perest ja pani ühe pildi iga muna sisse. See reede oli aeg koos olla ja Jeesuse ohverdust meenutada. See oli päev, mil Jeesus suri. Munad sümboliseerisid Lydiale hauakambrit, kuhu Jeesuse keha maeti. Lydia perekond andis endast parima, et Teda meeles pidada.
Pühade laupäeval valmistas ema kulich’it (lihavõtte leiba). Kulich’i valmistamine oli Venemaal tähtis ülestõusmispühade traditsioon. Kulich’i valmistamise ajal püüdsid inimesed alati aupaklikud olla. Lydia mõtles oma perele, Jeesuse ülestõusmisele ja kõigele, mille eest ta tänulik oli. Kui kodu oli puhas ja täis rahu, oli kergem vaimsetele asjadele mõtelda.
Lõpuks jõudis kätte ülestõusmispüha! Lydia oli väga elevil. Tema nõbud tulid külla. Nad sõid maitsvat toitu, mida ta oli valmistada aidanud. Oli pirukaid, kulich, vorstikesed ja juust. Süües jagasid nad oma tunnistust ja rääkisid, mille eest nad tänulikud on.
Pärast õhtusööki mängisid nad erilist mängu. Igaüks hoidis käes kaunistatud muna ja koksis sellega teist muna. Kelle muna esimesena katki läks, oli kaotaja. Lydia käed värisesid, kui ta oma muna nõo muna vastu surus. „Ära mind alt vea, muna!” hüüdis ta. Tema erelilla muna pragunes tükkideks. Katkise koore sees oli pilt tema perest.
Lydia naeratas fotot vaadates. Ta ei hoolinud, et oli mängu kaotanud. Tema südant täitis soe, õnnelik tunne. Ta oli teinud kõvasti tööd, et ülestõusmispühaks valmistuda oma peret aidates ja armastades. Tänu Kristuse ülestõusmisele elavad nad kõik taas!
Illustreerinud Sofia Cardoso