Sinu kirjutatud
Lavatagune draama
Paisley B., 12-aastane, Utah, Ameerika Ühendriigid
Mu noorem vend on naljakas, tal on suurepärane kujutlusvõime ja ta hoolib teistest. Ta on üks minu suurimatest fännidest, kui esinen laval. Tal on ka erivajadused. Ta on oma vanuse kohta väga väike ja tal on raskusi lugemise, kirjutamise, rääkimise ja mõnikord ka teiste mõistmisega. Ta on kurt.
Ühel päeval kõndisin näidendiproovis trepist üles, et minna lavale. Kuulsin, kuidas keegi ütles midagi õelat erivajadustega laste kohta. Kõik hakkasid selle üle naljatlema ja naerma.
Ma tean, et nad ei tahtnud mulle haiget teha, kuid see tegi mind kurvaks ja ma jooksin ära, et leida koht peitu pugemiseks. Kui olin peidupaigas, siis istus mu kõrvale üks täiskasvanu ja hakkas rääkima näidendist. Hakkasin end paremini tundma.
Kui oli aeg koju minna, rääkisin juhtunust emale. Ta ütles mulle, et on sobiv minna eemale, kui miski paneb mind halvasti tundma, ja on sobiv rääkida täiskasvanutele oma tunnetest.
Mõnikord inimesed ei mõista, mis tunne on olla erivajadustega või tunda kedagi, kellel on erivajadused. Soovin olla armastuse ja lahkuse eeskuju.
Illustreerinud Kristin Sorra