„Taastamise suur aade”, Sulle, Noor!, jaan 2021, lk 3–5.
Taastamise suur aade
Töö, mida Joseph ja Hyrum Smith koos nii paljude teiste ustavate inimestega alustasid, jätkub Kirikus nüüdisajal.
Kui nooruke Joseph Smith läks metsa palvetama, nägi ta imetabast nägemust, mida täna teatakse esimese nägemusena.
Selles nägemuses ütles Issand Josephile, et ta on oma patud andeks saanud. Lisaks vastas Ta Josephi küsimusele ja ütles, et „Jumal ei tunnistanud” ühtegi toonast kirikut „oma kiriku ja kuningriigina”.
„Samal ajal,” meenutas Joseph, „sain [ma] lubaduse, et evangeeliumi täius tehakse mulle teatavaks millalgi tulevikus.”1
Pärast seda hiilgavat nägemust väljus Joseph pühast metsasalust, et alustada oma ettevalmistusi Jumala prohvetiks saamiseks.
Moroni ja Mormoni Raamat
Kolm aastat hiljem, 1823. aastal, avati taevad taas. See kuulus Jeesuse Kristuse evangeeliumi kestva taastamise juurde sel viimsel ajal. Talle ilmus ingel, kelle nimi oli Moroni, ja ütles, „et Jumalal on [tema] jaoks töö ja et ‥ maasse on talletatud kuldplaatidele kirjutatud raamat, mis ‥ sisaldab igavikulist evangeeliumi oma täiuses” (JSA 1:33–34).
Mõne aja pärast sai, tõlkis ja avaldas Joseph muistse ülestähenduse, mida teatakse tänapäeval kui Mormoni Raamatut.
Ustavad vennad
Josephi vend Hyrum oli alati Josephi lakkamatu toetaja. Joseph ja Hyrum seisid oma eluajal üheskoos silmitsi rahvajõukude ja tagakiusamisega. Näiteks kidunesid nad 1838.–1839. aasta külmal talvel viis kuud kõige närusemates oludes Missouri osariigis Liberty vanglas.
Hyrum näitas tagakiusamisega kokku puutudes üles usku Issanda lubadustesse, sealhulgas talle antud garantiisse, et ta pääseb oma vaenlaste käest, kui see on ta valik. 1844. aasta juunis oli Hyrumil võimalik valida, kas elada või anda oma elu, et ülistada Jumalat ja „pitseeri[da] oma tunnistus oma verega” – külg külje kõrval koos oma armsa venna Josephiga (vt ÕL 136:39).
Nädal enne nende külmaverelist mõrvamist käskis Joseph Hyrumil oma pere võtta ja lahkuda. Mind valdavad ikka veel tugevad tunded, kui meenutan Hyrumi vastust: „Joseph, ma ei saa sind maha jätta.”2
Nii läksid Joseph ja Hyrum Carthage’isse, kus surid Kristuse aate eest ja Tema nimel märtrisurma. „Elus neid ei eraldatud ja surmas neid ei lahutatud!” (ÕL 135:3; rõhutus lisatud)
Kutse tegudele
Me peaksime alati meeles pidama, millist hinda on Joseph ja Hyrum Smith koos nii paljude teiste ustavate meeste, naiste ja lastega maksnud selle Kiriku rajamiseks, et meie teiega võiksime tunda rõõmu nendest paljudest õnnistustest ja kõikidest ilmutatud tõdedest, mis meil on tänapäeval. Nende ustavust ei tohiks iial unustada!
Enne oma surma 1844. aastal kirjutas Joseph pühadele meeltülendava kirja. Ta kutsus neid tegudele ja sama üleskutse kestab Kirikus tänapäeval:
„Vennad [ja õed], kuidas mitte minna edasi selle niivõrd suure aatega? Minge edasi ja mitte tagasi! Julgust, vennad [ja õed]; ja edasi, võiduni! ‥
‥ Toogem seepärast kirikuna ja inimestena ning viimse aja pühadena Issandale ohvriand õigemeelsuses.” (ÕL 128:22, 24; rõhutus lisatud)
Mõelge annetusele, mida teie teete Issandale õigemeelsuses tulevastel päevadel. Olge julged – rääkige sellest kellelegi, keda usaldate, kuid kõige tähtsam on see, et te võtaksite, palun, aega seda teha!
Ma tean, et Päästjal on hea meel, kui me Talle kogu südamest õigemeelsena annetuse teeme, nii nagu Tal on olnud hea meel nende silmapaistvate vendade, Joseph ja Hyrum Smithi ning teiste ustavate pühade ustavate annetuste üle.