„Ma ei saanud tantsuvõistkonda”, Sulle, Noor!, sept 2021, lk 10–11.
Ma ei saanud tantsuvõistkonda
Minu nime polnud nimekirjas. Ma olin vapustatud. Kuid Issand õpetas mulle midagi.
Illustreeris Gabriele Cracolici
Mulle on meeldinud tantsida kolmeaastasest peale. Seega olin põnevil, kui meid põhikoolis tantsurühma katsetele kutsuti. Mul polnud kahtlustki, et tänu oma andele ja kogemustele saan hõlpsasti tantsuvõistkonda.
Paar päeva pärast katseid pandi üles nimekiri tantsuvõistkonda pääsenutega. Minu kurvastuseks ei olnud mu nime nimekirjas. Ma olin vapustatud. Läksin koju ja nutsin oma voodil. Olin vihane tantsuõpetaja peale ja pettunud, et ma polnud küllalt hea, et võistkonda pääseda. Ema astus vaikselt mu tuppa ja soovitas mul Taevaselt Isalt jõudu paluda, et sellest katsumusest oma elus üle saada. Olin vastumeelselt päri ja ütlesin lühikese palve. Ma ei tundnud end pärast palvet sugugi paremini, nii et mossitasin edasi ja olin õnnetu. Sel ööl magasin halvasti.
Järgmisel hommikul vedasin end voodist välja. Mul oli kaotusvalu selgelt meeles ja tahtsin tagasi teki alla vajuda. Aga enne seda meenus mulle minu piiskopi lubadus. Ta oli öelnud, et kui ma iga päev pühakirju loen, isegi kui teen seda vaid 15 minutit, siis mind õnnistatakse. Kui kunagi oli aeg, mil ma õnnistusi vajasin, siis oli see praegu.
Lugedes avastasin järgmise salmi Õpetuse ja Lepingute raamatus:
„Ma ütlen teile, minu sõbrad: Ärge kartke, olgu teie süda lohutatud; jah, ikka rõõmustage ja andke tänu kõiges,
oodates kannatlikult Issandat, sest teie palved on jõudnud Issand Sebaoti kõrvu ja on üles tähendatud selle pitseri ja tunnistusega – Issand on vandunud ja otsustanud, et need täidetakse.
Seepärast, ta annab teile selle lubaduse muutmatu lepinguga, et need saavad täidetud; ning kõik kokku, millega teid on vaevatud, sünnib teie heaks ja minu nime hiilguseks, ütleb Issand.” (ÕL 98:1–3)
Ma olin šokeeritud. Istusin voodis sassis juustega ja pidžaamas ning imestasin, kui väga mul oli olnud vaja neid pühakirjasalme kuulda. Need kolm salmi uhtusid ära kõik viha ja kurbuse tunded. Tundsin oma Taevase Isa armastust ja teadsin, et ta teab, mida ma läbi elan. Sellest uuest vaatenurgast nägin, et tantsuvõistkonda valimata jätmine oli tõesti vaid väike katsumus minu eluteel. Laskusin tänulikult põlvili ja tänasin Taevast Isa.
Kogu ülejäänud päeva suutsin hoida Vaimu endaga ja vaadata oma katsumusi kui kasvuvõimalusi. Hoian neid salme alati oma südames. Ja pean alati meeles oma piiskopi lubadust pühakirjade lugemisest tulevate õnnistuste kohta. Olen väga tänulik, et võin kuuluda sellesse Kirikusse ning et mul on teadmine evangeeliumist. Ma tean, et Taevase Isa plaan on tõepoolest õnneplaan.