„Sõbra mõju”, Sulle, Noor!, jaan 2022.
Sõbra mõju
Minu teismeliseaastad olid rasked, kuid Jumal saatis mulle sõbra, kes mind tol ajal aitas.
Illustreeris Judy Bloomfield
Ma olen alati tundnud end maailmas üsna üksi olevat. Mu vanemad lahutasid, kui olin laps. Paar aastat hiljem abiellus mu ema uuesti ja me kolisime 3500 kilomeetri kaugusele – Ameerika Ühendriikide Georgia osariigist Oregoni osariiki. See oli üheksa-aastase tüdruku jaoks tohutu muutus, eriti kui ta oli lõunapoolse aktsendiga ja keda teised lapsed täielikult ei aktsepteerinud.
Kui ma aga põhikooli läksin, kohtasin Nicole’i.* Tundsin kohe temast õhkuvat positiivsust ja rahulikkust – midagi, millest olin puudust tundnud. Ma teadsin, et pean selle tüdrukuga sõbraks saama!
Kui me koos rohkem aega veetsime, sai Nicole’ist minu jaoks pelgupaik üksinduse eest. Tema koju sisenemine oli nagu sisenemine täiesti teise ellu: Jumala Vaim täitis iga nurga. Kõikjal olid pildid Päästjast ja hiiglaslikest ehitistest. (Hiljem sain teada, et need olid templid.) Nicole’i misjonitöö sai alguse sellest, et ta lihtsalt kutsus mind enda juurde, ja ta isegi ei saanud sellest aru.
Sõbrustamine ja uskumine
Nicole teenis mind, olles lihtsalt mu sõber. Ta andis mulle Mormoni Raamatu ja me hakkasime koos tema autos pärast kooli lugema.
Mormoni Raamat hakkas täitma tühimikke minu elus. Kuid ma tundsin end endiselt üksikuna. Ma ei olnud Nicole’i kiriku liige, kuid ma ei olnud ka täielikult oma vanemate usku.
Nicole kutsus mind lahkesti palvetama ja küsima Jumalalt, kas Mormoni Raamat on õige. Ma polnud kunagi valjusti palvetanud, nii et mul polnud aimugi, mida ma peaksin ütlema. Aga ma läksin lihtsalt välja ja hakkasin rääkima. Ma küsisin Jumalalt, kas Nicole’i kirik on ka minu jaoks õige kirik. Niipea, kui ma oma küsimuse lõpetasin, tundsin üle kogu keha külmavärinaid. Ma teadsin mingil moel ilma kahtluseta, et Mormoni Raamat on õige ja et see Kirik on minu jaoks õige.
Ma olin 15-aastane, kui ma selle tunnistuse sain. Järgmised paar aastat ma uskusin, kuigi mu vanemad ei olnud Kirikust huvitatud. Kuid ma ei olnud oma usus üksi, sest Nicole oli endiselt mu kõrval ja toetas mind.
Uus usk, uued küsimused
Pärast gümnaasiumi lõpetamist kolisin kodust ära Utah’ osariiki. Nicole oli juba seal ja ootas kannatamatult, et ma sinna jõuaksin, et saaksin alustada õppetunde misjonäridega. Mul oli plaanis lasta end ristida oma 19. sünnipäeval – vaid kuue nädala pärast – ja Nicole kinnitas mulle, et on kogu aeg minu kõrval.
Kui misjonärid hakkasid mind õpetama, sain peagi aru, kui vähe ma tegelikult Kirikust teadsin. Olin lugenud ja armastanud Mormoni Raamatut, kuid äkki rääkisid nad mulle Püha Vaimu annist, päästmisplaanist, Jumala sarnaseks saamisest ja paljudest muudest uutest asjadest. Seda oli liiga palju, et seda kõike korraga ära seedida.
Kuid Nicole tundis mind hästi. Ta aitas seletada misjonäride õpetatud asju nii, et oli kindel, et ma saan aru. Nendel esimestel õppetundidel olid tema kannatlikud selgitused põhjus, miks ma ära ei läinud.
Lõpuks ometi kuulusin kuhugi
Nicole toetas mind vaimselt niimoodi kuni päevani, mil mind ristiti – ja ka pärast seda. Ta aitas koguduse liikmetel ja misjonäridel planeerida, et ma võiksin saada ristitud oma 19. sünnipäeval. Kui ma veest välja tulin ja nägin kümneid inimesi, kes mulle otsekui vastu särasid, ei tundnud ma end enam nii üksikuna. Ma ei unusta kunagi seda tunnet, et lõpuks ometi kuulun kokku Issanda ja Tema Kirikuga.
Ma õpin ikka veel Nicole’i järjekindlast usust ja sõprusest. Ta näitas mulle algusest peale, et misjonitööks ei ole vaja nimesilti. Nicole’i misjonitöö sai alguse tema südamest, kui ta sirutas käe ühe lõunast pärit tüdruku poole, kes vajas naeratust.
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Utah’ osariigis.