„Kui te mind oleksite ära tundnud”
Kas me vaid teame Päästjast või õpime Teda üha enam tundma? Kuidas me Issandat tundma õpime?
Mäejutluse lõpus rõhutas Päästja igavest tõde: „Poja päästev arm on saadaval vaid Isa tahtmist täites.”
Ta kuulutas:
„Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.
Mitmed ütlevad minule tol päeval: Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel ajanud välja kurje vaime ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?
Ja siis ma tunnistan neile: ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!”
See episood on meile paremini mõistetav, kui mõtleme teksti inspireeritud parandatud versioonile. Tähendusrikkal kombel on Issanda fraas „ma ei ole elades teid tundnud” muudetud Joseph Smithi tõlkes fraasiks „te ei ole eales mind tundnud”.
Mõtisklege ka tähendamissõna üle kümnest neitsist. Tuletage meelde, et viis rumalat ja end ettevalmistamata neitsit läksid oma lampidesse õli muretsema pärast seda, kui olid kuulnud kutset peigmehele vastu minna.
„Aga kui nad läksid ostma, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma. Ja uks suleti.
Pärast tulid ka teised neitsid ja ütlesid: Issand, Issand, ava meile!
Aga tema vastas ning ütles: „Tõesti ma ütlen teile, ma ei tunne teid!””
Selle tähendamissõna tagamõtet meie kõigi jaoks selgitatakse järgmises inspireeritud parandatud versioonis. On tähtis, et fraasi „ma ei tunne teid” asemel öeldakse Joseph Smithi tõlkes selgitavalt „te ei tunne mind”.
Fraasid „te ei ole eales mind tundnud” ja „te ei tunne mind” peaksid andma meile kõigile põhjust sügavaks vaimseks enesevaatluseks. Kas me vaid teame Päästjast või õpime Teda üha enam tundma? Kuidas me Issandat tundma õpime? Nendele hingeküsimustele minu sõnum keskendubki. Ma palun tõsimeelselt Püha Vaimu meile appi, kui me sel olulisel teemal koos arutleme.
Tundma õppimine
Jeesus ütles:
„Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!
Kui te mind oleksite ära tundnud, siis te tunneksite ka minu Isa.”
Me õpime tundma Isa, kui õpime tundma Tema Armastatud Poega.
Surelikkuse tähtis eesmärk pole pelgalt õppida midagi Isa Ainusündinu kohta, vaid püüda Teda tõeliselt tundma õppida. Neli olulist sammu, mis aitavad meil Issandat tundma õppida, on Temasse usu rakendamine, Tema järgimine, Tema teenimine ja Tema uskumine.
Temasse usu rakendamine
Usu rakendamine Jeesusesse Kristusesse tähendab loota Tema teenetele, halastusele ja armulikkusele. Me hakkame Päästjat tundma õppima, kui äratame oma vaimsed võimed ja paneme proovile Tema õpetused, isegi kuni saame anda hinges koha osale Tema sõnadest. Kui meie usk Issandasse suureneb, usaldame Teda ja usaldame, et Tal on vägi meid lunastada, tervendada ja tugevdada.
Tõeline usk on keskendunud Issandasse ja Issandale ning viib alati õigemeelsete tegudeni. „Usk Kristusesse [on] ilmutatud kiriku esimene põhimõte, ‥ kõige õigemeelsuse alus ‥ ja põhimõte, mille ajel kõik arukad isikud tegutsevad.” Kuna Lunastaja kuulutas, et õigete põhimõtete järgi tegutsemine on tõelise usu saamisel ja rakendamisel keskse tähtsusega, siis „usk lahus tegudest on tõhutu”. Me peame olema „sõna tegijad ja mitte ükspäinis kuuljad”.
Jumala sõna kuulmine ja vaimse Päästjasse uskumise anni saamine on lähedaselt seotud, kuna „usk [tuleb] kuuldust, aga kuuldu Kristuse sõna kaudu”. Me hakkame tundma Teda ja Tema häält, kui uurime Tema sõna pühakirjades ja sellest rõõmuga toitume, palvetame Isa poole Tema nimel tõsise kavatsusega ja püüdleme selle poole, et Püha Vaim saaks olla pidevalt meie kaaslane. Eeltingimus, et saada Temasse uskumise and, on Kristuse õpetuse õppimine ja ellurakendamine.
Usu rakendamine Issandasse on oluline ettevalmistus Tema järgimiseks.
Tema järgimine
„Aga Galilea mere rannal kõndides ta nägi kaht venda, Siimonat, keda nimetatakse Peetruseks, ja Andreast, tema venda, võrku merre heitvat. Sest nad olid kalamehed.
Ja ta ütles neile: „Tulge minu järele ja ma teen teid inimeste püüdjaiks!”
Nemad jätsid kohe võrgud maha ning järgisid teda.”
Peetrus ja Andreas on tugevaks eeskujuks Õpetaja kuulamisel ja Talle järgnemisel.
Sarnaselt õpetab Päästja meid teiega: „Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ning võtku oma rist enese peale ja järgigu mind.” Võtta oma rist enese peale tähendab öelda ennast lahti kõigest jumalatust, kõikidest maailmalikest himudest ning pidada kinni Issanda käskudest.
Päästja on manitsenud meid saama selliseks, nagu on Tema. Seega hõlmab Issandale järgnemine ka Tema järeleaimamist. Me jätkame Issanda tundmaõppimist, kui püüame Tema lepituse väel Tema-sarnaseks saada.
Sureliku teenimistöö ajal märgistas Jeesus teeraja, näitas ise teed ja oli täiuslikuks eeskujuks. Kui meil on õige arusaam Tema iseloomust, täiuslikest omadustest ja tunnustest, annab see Teda pühendunud jüngrirajal järgides meile püsiva eesmärgi ja sihi.
Päästja järgimine võimaldab meil ka tõeliselt teada saada, et meie valitud kurss vastab Issanda tahtele. See teadmine pole tundmatu mõistatus ega keskendu peamiselt meie ajalikele püüdlustele ega tavalistele surelikele muredele. Pigem on Talle meeldiv elukäik kindel ja pidev liikumine mööda lepingurada.
Lehhi unenäos Mormoni Raamatus tuuakse välja rada, mida meie peaksime järgima, raskused, mida kohtame, ja olemasolevad vaimsed abivahendid, mis aitavad meil Päästjat järgida ja Tema juurde tulla. Kitsal ja ahtakesel rajal edasipürgimine on see, mida Ta meilt ootab. Puu vilja maitsmine ja sügav „pöördu[mine] Issandasse” on õnnistused, mida Ta soovib, et ma vastu võtame. Niisiis viipab Ta meile kutsuvalt: „Tule ning järgi mind!”
Nii usu rakendamine kui ka Jeesuse Kristuse järgimine on vajalikuks ettevalmistuseks, et Teda teenida.
Tema teenimine
„Sest kuidas võib inimene tunda isandat, keda ta ei ole teeninud ja kes on talle võõras ja on kaugel ta südame mõtetest ja kavatsustest?”
Me õpime Issandat täielikumalt tundma, kui teenime Teda ja teeme tööd Tema kuningriigis. Seda tehes õnnistab Ta meid heldelt taevase abi, vaimsete andide ja suuremate võimetega. Meid ei jäeta kunagi üksi, kui Tema viinamäel tööd teeme.
Ta kuulutas: „Sest ma lähen teie palge eel. Ma olen teie paremal käel ja vasakul, ja minu Vaim on teie südames ja minu inglid teie ümber, et teid toetada.”
Me õpime tundma Päästjat, kui anname endast parima, et minna, kuhu Ta tahab, et me läheksime, kui püüame öelda, mida Ta tahab, et me ütleksime, ja kui saame selleks, kelleks Tema soovib, et saaksime. Kui tunnistame alandlikult, et oleme Temast täiesti sõltuvad, suurendab Ta meie võimekust teenida veel tõhusamalt. Vähehaaval joonduvad meie soovid täielikumalt Tema soovidega ja Tema eesmärkidest saavad meie eesmärgid, nõnda et me „ei palu seda, mis on [Tema] tahtmise vastu”.
Tema teenimine nõuab meilt kogu südant, väge, meelt ja jõudu. Sellest tulenevalt lähevad teisi isetult teenides nurja loomupärase inimese enesekesksed ja isekad püüdlused. Me hakkame neid, keda me teenime, armastama. Ja kuna teiste teenimine on Jumala teenimine, hakkame me armastama Teda ning oma vendi ja õdesid veel sügavamalt. Selline armastus on ligimesearmastuse, nimelt Kristuse puhta armastuse vaimse anni ilming.
„Paluge Isa kogu südame jõuga, et te võiksite täituda selle armastusega, mida ta on andnud kõigile, kes on tema Poja, Jeesuse Kristuse tõelised järgijad; et te võiksite saada Jumala poegadeks; et kui ta ilmub, oleme me tema sarnased, sest me näeme teda, nii nagu ta on; et meil võiks olla see lootus; et me võiksime saada puhastatud just nagu tema on puhas.”
Me õpime tundma Issandat, kui täitume Tema armastusega.
Tema uskumine
Kas on võimalik Temasse usku rakendada, Teda järgida, Teda teenida, kuid Teda mitte uskuda?
Ma tunnen Kiriku liikmeid, kes on nõus, et pühakirjades sisalduvad ja sellest kõnepuldist kuulutatud õpetus ja põhimõtted on õiged. Ja ometi on neil raske uskuda, et need evangeeliumi tõed käivad konkreetselt nende elu ja olukorra kohta. Neil näib olevat usku Päästjasse, kuid nad ei usu, et Tema lubatud õnnistused on neile kättesaadavad või võiksid nende elus toimida. Lisaks kohtan ma vendi ja õdesid, kes teenivad kohusetundlikult oma kutsetes, kuid kelle elus pole taastatud evangeelium veel päriselt ellu ärganud ja seda muutma hakanud. Me õpime Issandat tundma, kui me mitte ainult ei usu Temasse, vaid usume ka Teda ja Tema kinnitusi.
Uues Testamendis palus üks isa, et Päästja tema lapse terveks teeks. Jeesus vastas:
„„Sa ütled: kui sa võid! Kõik on võimalik sellele, kes usub!”
Ja poisi isa hüüdis sedamaid ning ütles: „Ma usun, aita mu uskmatust!””
Olen mõelnud korduvalt selle isa palvele: „Aita mu uskmatust!” Ehk polnudki selle mehe peamiseks kavatsuseks paluda, et tal aidataks uskuda Jeesusesse kui meie Lunastajasse ja Tema tervendavasse väkke. Võib-olla ta juba pidas Kristust Jumala Pojaks. Vahest oli tal vaja abi, et uskuda, et Õpetaja tervendav vägi võib olla tõepoolest nii individuaalne ja nii isiklik, et sellega saaks õnnistada tema enda armsat poega. Ta võis üldises mõttes küll Kristusesse uskuda, kuid ei uskunud Kristust konkreetselt ja isiklikult.
Me tunnistame sageli sellest, mis on meile teadaolevalt tõsi, kuid ehk on meil kõigil olulisem küsida, kas me ka usume seda, mida teame.
Päästja uskumise, Tema tundmaõppimise ja lõpuks meile teadaoleva uskumise juures on oluline tähtsus õige preesterluse volitusega tehtud pühadel talitustel.
„Ja [Melkisedeki] preesterlus juhib evangeeliumi ja hoiab endas kuningriigi saladuste võtit, nimelt Jumala tundmise võtit.
Seepärast avaldub selle talitustes jumalikkuse vägi.”
Me usume Issandat ja õpime Teda tundma, kui Melkisedeki preesterluse kaudu juhitav Jumala tundmise võti avab ukse ja võimaldab meil kõigil tunda jumalikkuse väge oma elus. Me usume Päästjat ja õpime Teda tundma, kui järgime Teda pühi talitusi saades ja neid ustavalt au sees pidades, ning kui Tema peegelpilt on üha enam meie näoilmes. Me usume Kristust ja õpime Teda tundma, kui kogeme isiklikult Tema lepituse muutvat, tervendavat, tugevdavat ja pühitsevat väge. Me usume Õpetajat ja õpime Teda tundma, kui „tema sõna vä[gi] ‥ meis” juurdub, on kirjutatud meile meelde ja südamesse ning me „loobu[me] kõikidest oma pattudest, et [Teda] tunda”.
Tema uskumine on usaldamine, et Tema heldekäelised õnnistused on meie enda elus ja perekonnas kättesaadavad ja rakendatavad. Me hakkame Teda kogu hingest uskuma, kui pürgime lepingurajal edasi, allutame oma tahte Tema tahtele ning alistume sellele, mida ja millal Tema meie jaoks esikohale seab. Tema uskumine – Tema väe ja lubaduste tõeks pidamine – avab meie elus tee väljavaadetele ja rahule.
Lubadus ja tunnistus
Ühel tulevasel päeval nõtkub iga põlv ja tunnistab iga keel, et Jeesus on Kristus. Sel õndsal päeval me teame, et Ta tunneb meid kõiki nimepidi. Ja ma tunnistan ja luban, et me võime mitte ainult Issanda kohta teada saada, vaid ka Teda tundma õppida, kui rakendame Temasse usku, järgime, teenime ja usume Teda. Tunnistan sellest Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.