Issand Jeesus Kristus õpetab meid palvetama
Kas te palvet öeldes tõesti palvetate või lihtsalt ütlete palvet?
1977. aastal teenisin ma põhimisjonärina Peruus Cuscos. Saime kaaslasega loa viia kõik Cusco tsooni misjonärid suurejoonelistesse Machu Picchu varemetesse.
Enne varemete külastuse lõppu soovisid mõned misjonärid minna mägirajal asuvale Inka sillale. Mu süda tundis kohe Vaimu vastuseisu, et ma sinna ei läheks. Rada kulges mäe küljel, üle 600 meetri sügavuse kuristiku äärel. Mitmes kohas oli rada nii kitsas, et sellele mahtus kõndima vaid üks inimene. Ütlesime kaaslasega teistele, et me ei peaks Inka sillale minema.
Misjonärid aga nõudsid, et me läheksime. Nad anusid üha tungivamalt ja hoolimata sellest, mida Vaim oli mulle öelnud, andsin ma eakaaslaste survele järele ning ütlesin neile, et külastame silda, kuid üksnes siis, kui oleme väga ettevaatlikud.
Astusime Inka sillani viivale rajale ja mina jäin kõige viimaseks. Alguses kõndisid kõik aeglaselt, nagu olime kokku leppinud. Seejärel aga hakkasid misjonärid väga kiiresti kõndima ja isegi jooksma. Nad ignoreerisid mu palveid tempot aeglustada. Tundsin kohustust neile järele jõuda, et öelda, et peame tagasi pöörduma. Olin neist kaugele maha jäänud ja pidin neile järele jõudmiseks kiiresti jooksma.
Jõudes käänaku lähedale, kus rada oli kahekesi kõrvuti kõndimiseks liiga kitsas, leidsin ma ühe misjonäri vaikselt selg vastu kaljut seismas. Küsisin, miks ta seal seisab. Ta vastas, et oli saanud õhutuse jääda hetkeks sellesse kohta seisma ja et mina peaksin edasi minema.
Tundsin pakilist vajadust eesolijatele järele jõuda. Misjonär aitas mul temast mööduda ja ma sain rajal pisut edasi liikuda. Märkasin, et maa on üleni taimedega kaetud. Panin parema jala maha ja tõdesin kukkudes, et taimede all polnud maapinda. Haarasin meeleheitlikult kinni mõnest raja ääres olnud oksast. Nägin hetkeks umbes 600 meetrit allpool voolavat Urubamba jõge, mis läbib Püha Inka orgu. Tundsin, nagu oleks jõud minust lahkunud, ja oli vaid aja küsimus, mil ma ei jõua enam kinni hoida. Sel hetkel palvetasin ma väga tuliselt. Palve oli väga lühike. Ma avasin suu ja hüüdsin: „Isa, aita mind!”
Oksad ei olnud piisavalt tugevad, et mu keharaskusele vastu pidada. Teadsin, et lõpp on lähedal. Just tol hetkel, kui olin kohe kukkumas, tundsin, kuidas kellegi kindel käsi mul käest kinni haaras ja mu üles tõmbas. Tänu sellele abile suutsin ma võitlust jätkata ja end rajale tagasi vinnata. Mu päästjaks oli misjonär, kes oli minust maha jäänud.
Kuid tegelikult päästis mind Taevane Isa. Ta kuulis mu häält. Olin enne seda kuulnud kolm korda Vaimu häält mulle ütlemas, et me Inka sillale ei läheks, kuid ma ei olnud sellele häälele kuuletunud. Olin šokis. Olin kaame ega teadnud, mida öelda. Siis meenus mulle, et teised misjonärid olid meie ees ja nii me läksime neid otsima, kuni nad leidsime ja neile juhtunust rääkisime.
Väga ettevaatlikult ja sõnagi lausumata pöördusime Machu Picchusse tagasi. Vaikisin tagasiteel ja mulle tuli mõte, et Tema pani tähele minu häält, kuid mina Tema häälele ei pööranud mingit tähelepanu. Mu südames oli suur valu Tema häälele kuuletumata jätmise pärast ja samas ka suur tänutunne Tema halastuse eest. Ta ei rakendanud minu suhtes oma õiglust, vaid oma suures halastuses päästis Ta mu elu (vt Al 26:20).
Kui päeva lõppedes saabus aeg isiklikuks palveks, palusin ma kogu südamest „halastuse Isa ja kõige troosti Jumal[at]” (2Kr 1:3). Palvetasin „siira südamega, tõsise kavatsusega, uskudes Kristusesse” (Mn 10:4).
Sama päeva varahommikul olin palvetanud oma huultega, aga kui olin hukkumas, palusin Teda kogu südamest. Mõtlesin tol hetkel oma elu üle. Leidsin, et paljudel juhtudel oli Taevaisa olnud mu vastu väga halastav. Ta õpetas mulle tol päeval Peruus Machu Picchus ja Cuscos paljusid asju. Üheks suurimaks õppetunniks oli see, et ma peaksin alati palvetama siira südamega, tõsise kavatsusega, rakendades usku Kristusesse.
Kord kui Issand Jeesus Kristus „ühes paigas oli palvetamas ja oli lõpetanud, ütles üks ta jüngreist temale: „Issand, õpeta meid palvetama”” (Lk 11:1). Siis õpetas Ta oma jüngrid palvetama. Ja täna õpetab Ta teid ja mind palvetama, kui näeme Teda oma meeles Ketsemanis palvetamas ja ütlemas: „Ometi ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine” (Lk 22:42). Kui te palvetate, kas te siis tõesti südamest tahate, et „ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine”?
Paulus kirjeldab, kuidas Jeesus palvetas just Ketsemanis „oma liha päevil”: „Tema ohverdas ‥ palveid ja anumisi suure hüüdmise ja silmaveega sellele, kes teda võis päästa surmast, ja tema palvet kuuldi ta jumalakartuse pärast” (Hb 5:7). Kas te palvet öeldes tõesti palvetate või lihtsalt ütlete palvet? Kas olete palvetades pinnapealne?
Jeesus palvetas jõuliselt ja rääkis oma Isaga. „Ent sündis, kui ‥ ka Jeesus oli ristitud ja palvetas, et taevas avati” (Lk 3:21). Kui te palvetate, kas te tunnete, nagu taevas oleks avatud? Millal oli viimane kord, mil te tundsite sellist sidet taevaga?
Jeesus valmistas end tähtsate otsuste tegemiseks ette, palvetades Isa poole.
„Ta läks välja mäele palvetama ja viibis kogu öö Jumala palumises.
Ja kui valgeks läks, kutsus ta oma jüngrid enese juure ja valis nende seast kaksteist.” (Lk 6:12–13)
Kas te valmistate end Taevase Isa poole palvetades ette tähtsate otsuste tegemiseks? Kas valmistate end palvetamise hetkeks ette?
Kui Jeesus tuli Ameerika mandrile, õpetas Ta inimesi palvetama. „Ja Jeesus ütles nendele: Palvetage edasi; ja nad ei lakanud palvetamast” (3Ne 19:26).
Jeesus kutsub meid alati palvetama (vt ÕL 10:5). Jeesus teab, et meie Taevane Isa kuulab ja annab meile, mis on meie jaoks parim. Miks on nii, et me mõnikord ei taha seda vastu võtta? Miks?
Just sel hetkel, kui me ütleme „Taevane Isa”, kuuleb Ta meie palveid ning on meie ja meie vajaduste suhtes osavõtlik. Ja nii on Tema silmad ja kõrvad nüüd teiega ühendatud. Ta loeb meie mõtteid ja tunneb meie südant. Te ei saa Tema eest midagi varjata. On imeline, et Ta näeb teid armastuse ja halastuse silmadega. Armastuse ja halastuse, mida me ei suuda lõpuni mõista. Kuid armastus ja halastus on Temaga just sel hetkel, kui ütlete: „Isa taevas.”
Seega on palvetamise hetk väga, väga püha. Ta ei ole see, kes ütleks: „Ei, ma ei kuula sind praegu, sest sa tuled minu ette vaid siis, kui häda käes.” Nii teevad ainult inimesed. Ta ei ole see, kes ütleks: „Oh, sa ei kujuta ette, kui kiire mul praegu on.” Nii ütlevad ainult inimesed.
Et me kõik võiksime palvetada, nagu Jeesus on meid õpetanud, on minu lootus ja palve. Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.