Sakrament võib aidata meil saada pühaks

Vanem Peter F. Meurs

Seitsmekümnest

Mõtisklege viiele viisile, kuidas suurendada meie pühal sakramenditalitusel regulaarselt osalemise mõju ja väge.

Üks minu varaseimatest mälestustest on sakramendikoosolekutest, mis toimusid minu kodus Austraalias Warrnamboolis. Meie koguduses käis kohal 10 kuni 15 inimest ning minu isa, kes oli üks kolmest preesterluse hoidjast, sai regulaarselt võimaluse sakramendi õnnistamiseks. Ma mäletan neid tundeid, mida ma tundsin, kui ta alandlikult ja hoolikalt luges sakramendipalvete sõnu. Tihti tema hääl värises, kui ta tundis Vaimu. Mõnikord pidi ta hetkeks peatuma, et oma tunded kontrolli alla saada, enne kui palve lõpetas.

Viieaastasena ei mõistnud ma täielikult tehtut ja öeldut, kuid siiski teadsin, et toimumas oli midagi erilist. Ma tundsin Püha Vaimu rahulikku ja julgustavat mõju, kui mu isa mõtiskles Päästja armastusest meie vastu.

Päästja on õpetanud: „Ja tehke seda alati neile, kes parandavad meelt ja on ristitud minu nimel; ja te tehke seda minu vere mälestuseks, mis ma olen valanud teie eest, et te võiksite tunnistada Isale, et te peate mind alati meeles. Ja kui te peate mind alati meeles, on minu Vaim teiega.” (3 Ne 18:11)

Ma kutsun meid kõiki üles mõtisklema viie viisi üle, kuidas suurendada meie pühal sakramenditalitusel regulaarselt osalemise mõju ja väge; talitusel, mis võib aidata meil saada pühaks.

1. Valmistuge

Me saame sakramendiks valmistumisega peale hakata tükk aega enne sakramendikoosoleku algust. Laupäev on hea aeg mõtiskleda oma vaimse arengu ja ettevalmistuse üle.

Surelikkus on meie teekonnal Taevase Isa sarnaseks saamisel oluline and. On vajalik, et see sisaldaks katsumusi ja väljakutseid, mis annavad meile võimaluse muutuda ning kasvada. Kuningas Benjamin on õpetanud: „Sest loomupärane inimene on Jumala vaenlane .. ning saab olema igavesest ajast igavesti, kui ta ei alistu Püha Vaimu kutsele ega jäta maha loomupärast inimest ja ei saa pühaks Issanda Kristuse lepituse kaudu” (Mo 3:19). Sakramenditalitusel osalemine võimaldab meil alistada oma südamed ja vaimud Jumalale veelgi täielikumalt.

Ettevalmistuse käigus meie südamed murduvad, kui me väljendame oma tänu Kristuse lepituse eest, parandame meelt oma vigadest ja puudustest ning palume Isa abi oma jätkuval teekonnal Tema-sarnaseks muutumisel. Seejärel võime kannatamatult oodata võimalust, mida sakrament annab, et Tema ohverdust meeles pidada ja uuendada pühendumust kõikidele lepingutele, mida oleme sõlminud.

2. Olge kohal varakult

Meie sakramendikogemus võib olla parem, kui saabume varakult enne koosolekut ja sissejuhatava muusika ajal mõtiskleme.

Juhataja Boyd K. Packer on õpetanud: „Aupaklikult mängitud muusikaline sissejuhatus on toiduks vaimule. See kutsub inspiratsiooni.” Juhataja Russell M. Nelson on selgitanud: „See ei ole aeg vestluseks ega sõnumite edastamiseks, vaid palvemeelse mõtiskluse aeg, mil juhid ja liikmed valmistuvad vaimselt sakramendiks.”

3. Laulge ja õppige sakramendilaulu sõnadest

Meie sakramendikogemuse eriti tähtis osa on sakramendilaul. Muusika ülendab meie mõtteid ja tundeid. Sakramendilaulul on veelgi suurem mõju, kui keskendume sõnadele ja võimsale õpetusele. Me õpime sõnadest, näiteks: „Jeesus, Su ohverdus meil silme ees”, „Tean, kui end lepinguga seon, mu käed ja süda puhtad on” ning „Kus õiglus, halastus ja arm on üheks kokku saan’d”.

Kui laulame ettevalmistusena kirikulaulu, et saada osa sümbolitest, võivad sõnad saada osaks meie pühendumusest lepingule. Näiteks mõtisklegem sõnadele „Meil südames Su armastus ja jalge all Su tee”.

4. Osalege vaimselt sakramendipalvetes (vt Mn 4–5)

Selle asemel, et sakramendipalvete tuttavad sõnad kuulamata jätta, võime palju õppida ning isegi rohkem tunda, kui vaimselt osaleme, mõtiskledes nendes pühades palvetes sisalduvate kohustuste ning õnnistuste üle.

Leib ja vesi õnnistatakse ning pühitsetakse meie vaimude jaoks. Need tuletavad meile meelde Päästja ohverdust ja seda, et Tema võib aidata meil saada pühaks.

Palved selgitavad, et me võtame leiba, mäletamaks Poja keha, mille Ta ohverdas selleks, et kõik võiksid üles tõusta, ning me joome vett, mäletamaks Poja verd, mida ta valas nii vabalt, et me võiksime saada meelt parandades lunastatud.

Palved juhatavad lepingud sisse fraasiga „Et nad on nõus” (Mn 4:3). Selles fraasis sisaldub meie jaoks nii palju potentsiaalset väge. Kas me oleme valmis teenima ja osalema? Kas me oleme valmis muutuma? Kas me oleme valmis tegema tööd oma nõrkuste kallal? Kas me olema valmis ulatama abikäe teistele ning neid õnnistama? Kas me oleme valmis Päästjat usaldama?

Kui need lubadused välja öeldakse ja kui me sakramendist osa võtame, kinnitame oma südames, et oleme valmis:

võtma enda peale Jeesuse Kristuse nime;
pidama kinni kõikidest Tema käskudest;
Teda alati meeles pidama.

Palve lõpus on hiilgav üleskutse ja lubadus: „et tema Vaim oleks alati nendega” (Mn 4:3).

Paulus kirjutas: „Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus [ja] kasinus” (Gl 5:22–23). Kui me peame kinni oma lepingutest, on meile saadaval imelised õnnistused ja annid.

5. Mõtisklege Temast ja pidage Teda meeles, kui jagatakse sakramendi sümboleid

Aupaklikud hetked, mil preesterluse hoidjad jagavad sakramenti, võivad saada meile pühaks.

Kui leiba jagatakse, võime mõtiskleda, et ülimas, meie heaks tehtud armastuse teos võttis Päästja „enda peale surma, et ta võiks päästa lahti surma köidikud, mis seovad tema rahvast” (Al 7:12).

Me võime meeles pidada, et hiilgav ülestõusmise õnnistus „tuleb kõigile, .. nii orjadele kui vabadele, nii meestele kui naistele, nii pahelistele kui õigemeelsetele ja juuksekarvgi nende peast ei lähe kaduma, vaid iga asi taastatakse selle täiuslikul kujul” (Al 11:44).

Kui vett jagatakse, võime meeles pidada Päästja palvet:

„Vaata, mina, Jumal, olen neid asju kannatanud kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama; ..

milline kannatus pani mind, Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehas kui vaimus ning soovima, et ma võiksin pääseda kibeda karika joomisest” (ÕL 19:16, 18).

Me peame meeles, et Ta võttis „enda peale [meie] jõuetused, et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega vastavalt lihale, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt [meie] jõuetusele” (Al 7:12).

Kui me mõtiskleme oma sakramendikogemuse, üle võime endilt küsida:

mida saan teha sellel nädalal, et sakramendiks paremini ette valmistuda?
kas ma võiksin paremini kaasa aidata aupaklikkusele ja ilmutusele, mis võib sakramendikoosoleku algusega kaasas käia?
millist õpetust õpetati sakramendilaulus?
mida ma kuulsin ja tundsin, kui kuulasin sakramendipalveid?
millele mõtlesin, kui sakramenti jagati?

Vanem David A. Bednar on õpetanud: „Sakramenditalitus on püha ja korduv kutse siiralt meelt parandada ja saada vaimselt uuendatud. Sakramendist osavõtmine ise ei vabasta pattudest. Kuid kui me end selleks pühaks talituseks teadlikult ette valmistame ning selles pühas talituses murtud südame ja kahetseva vaimuga osaleme, saab meile osaks lubadus, et Issanda Vaim on alati meiega. Ja Püha Vaimu kui meie pideva kaaslase pühitseval väel võib meie pattude andekssaamine alati kestma jääda.”

Ma tunnistan, et meile on saadaval rohkelt õnnistusi, kui me sakramenditalituseks rohkem valmistume ja selles vaimselt osaleme. Lisaks tunnistan, et need õnnistused on meile saadaval meie Taevase Isa armastuse ja Tema armastatud Poja, Jeesuse Kristuse lõpmatu lepitava ohvri kaudu. Tema, Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.