Kristuse õpetus
Kristuse õpetus võimaldab meil ligi pääseda vaimsele väele, mis tõstab meid praegusest vaimsest seisundist sellisesse, kus võime saada täiuslikuks.
Jeesuse käik nefilaste juurde pärast Tema ülestõusmist oli hoolikalt korraldatud, et õpetada meile kõige tähtsamat. See sai alguse Isa tunnistamisest rahvale, et Jeesus on Tema „armastatud Poe[g], kellest [Tal] on hea meel”. Seejärel laskus Jeesus ise taevast alla ja tunnistas oma lepitusohvrist ning kutsus inimesi „tead[ma] kindlalt”, et Tema on Kristus, tulles ja katsudes haava jälge Tema küljes ning naelte jälgi Tema kätel ja jalgadel. Need tunnistused tõestasid ilma igasuguse kahtluseta, et Jeesuse lepitus on lõpule viidud, ning et Isa on täitnud oma lepingu ja saatnud Päästja. Seejärel õpetas Jeesus nefilastele, kuidas saada kõik Isa õnneplaani õnnistused, mis on meile saadaval tänu Päästja lepitusele, õpetades neile Kristuse õpetust.
Minu sõnum keskendub täna Kristuse õpetusele. Pühakirjadefinitsiooni järgi on Kristuse õpetus usu rakendamine Jeesusesse Kristusesse ja Tema lepitusse, meeleparandus, ristimine, Püha Vaimu anni saamine ja lõpuni vastupidamine.
Kristuse õpetus võimaldab meil saada Kristuse lepituse õnnistused
Kristuse lepitus sätestab, mis tingimustel me võime loota „Püha Messia teenete[le] ja halastuse[le] ja armulikkuse[le]”, „saa[da] täiuslikuks [Kristuses]”, saada kõik asjad, mis on head, ja igavese elu.
Teisest küljest on Kristuse õpetus aga vahend – ainus vahend –, mille kaudu võime saada kõik õnnistused, mis on meile kättesaadaval tänu Jeesuse lepitusele. Kristuse õpetus on see, mis võimaldab meil ligi pääseda vaimsele väele, mis tõstab meid meie praegusest vaimsest seisundist sellisesse, kus võime saada täiuslikuks nagu Päästja. Vanem D. Todd Christofferson on õpetanud sellest uuestisünni protsessist järgmist: „Uuesti sündimine on vastupidiselt füüsilisele sünnile pigem protsess kui sündmus. Ja selles protsessis osalemine on surelikkuse peamine eesmärk.”
Uurigem igat Kristuse õpetuse koostisosa
Esiteks, usk Jeesusesse Kristusesse ja Tema lepitusse. Prohvetid on õpetanud, et usk saab alguse Kristuse sõna kuulmisest. Kristuse sõnad tunnistavad Tema lepitusohvrist ning ütlevad, kuidas me võime saada andeks, õnnistusi ja ülendatud.
Kristuse sõnu kuuldes rakendame me usku, kui otsustame järgida Päästja õpetusi ja eeskuju. Nefi õpetas, et selle tegemiseks peame me toetuma „täielikult [Kristuse] teenetele, kes on vägev päästma”. Kuna Jeesus oli surelikkusele eelnenud elus Jumal, ei teinud oma elus ühtegi pattu ning rahuldas oma lepituse käigus teie ja minu eest kõik õigluse nõuded, on Tal vägi ja võtmed teha teoks kõikide inimeste ülestõusmine ja Ta tegi võimalikuks, et halastus ületab õigluse meeleparanduse tingimustel. Kui me kord mõistame, et võime saada tänu Kristuse teenetele halastuse osaliseks, võib meil „olla usku meeleparanduseks”. Täielikult Kristuse teenetele toetumine on seega usaldamine, et Ta tegi kõik vajaliku, et meid päästa, ja siis tegutsemine oma usu alusel.
Usu tõttu ei muretse me ka enam nii väga selle üle, mida teised meist mõtlevad, ja hakkame hoolima palju enam sellest, mida mõtleb meist Jumal.
Teiseks, meeleparandus. Laamanlane Saamuel õpetas: „Kui te usute [Kristuse] nimesse, siis te parandate meelt kõikidest oma pattudest.” Meeleparandus on meie Taevase Isa hinnaline and, mis sai võimalikuks tänu Tema Ainusündinud Poja ohverdusele. See on Isa loodud asjade kulg, mille käigus me muudame oma mõtteid, tegusid ja kogu oma olemust nii, et saame üha enam Päästja-sarnaseks. See pole üksnes suurte pattude jaoks, vaid on igapäevane enesehindamise ja -parandamise protsess, mis aitab meil saada jagu oma pattudest, puudustest, nõrkustest ja küündimatusest. Meeleparanduse tulemusel saavad meist Kristuse „tõelised järgijad”, see täidab meid armastusega ja ajab välja meie hirmud. Meeleparandus pole tagavaraplaan, juhul kui meie täiusliku elu plaan nurjub. Pidev meeleparandus on ainus tee, mis saab tuua meile kestvat rõõmu ja võimaldada meil naasta elama oma Taevase Isa juurde.
Meeleparanduse kaudu saame me allaheitlikuks ja kuulekaks Jumala tahtele. Aga seda ei saa teha üksinda. Kui märkame Jumala headust ja omaenda tühisust, kui teeme parimad jõupingutused, et ühitada oma käitumine Jumala tahtega, tuleb meie ellu arm. Arm on „jumalik abi või jõud, mida saab Jeesuse Kristuse heldekäelise halastuse ja armastuse kaudu, ‥ et teha häid tegusid, mida [me] ei suudaks püsivalt teha, kui loodaksime vaid iseendale”. Kuna meeleparandus tähendab tegelikult Päästja-sarnaseks saamist, mis on meil omapäi võimatu, vajame elus vajalike muudatuste tegemiseks meeleheitlikult Päästja armu.
Meelt parandades asendame oma vana, õigemeelsusetu käitumise, nõrkused, puudused ja hirmud uue käitumise ja tõekspidamistega, mis tõmbavad meid Päästjale lähemale ja aitavad saada Tema-sarnaseks.
Kolmandaks, ristimine ja sakrament. Prohvet Mormon õpetas, et „esimene meeleparanduse vili on ristimine”. Et meeleparandus oleks täielik, peab see olema ühendatud ristimistalitusega, mille viib läbi keegi, kes omab Jumala preesterluse volitust. Kiriku liikmetena uuendame me ristimise ja muude talituste ajal sõlmitud lepinguid sakramenti võttes.
Ristimis- ja sakramenditalitusega lubame me lepinguga pidada Isa ja Poja käske, pidada Kristust alati meeles ja olla nõus võtma Kristuse nime (või Tema töö ja omadused) enda peale. Päästja lubab omakorda lepinguga meie patud andestada ja „valada oma Vaimu veel rikkalikumalt [meie] peale”. Lisaks lubab Kristus valmistada meid ette igaveseks eluks, aidates meil saada Tema-sarnaseks.
Douglas D. Holmes, esimene nõuandja Noorte Meeste üldjuhatusest on kirjutanud: „Ristimis- ja sakramenditalitused sümboliseerivad uuestisünni lõpptulemust ja protsessi. Ristimisega matame me vana lihaliku inimese ja astume uude ellu. Sakramenditalituses õpime, et see muutus on pikaajaline protsess, [kus] me vähehaaval, nädal nädala järel muutume, kui me parandame meelt, teeme lubadusi ja suurema Vaimu kaasluse kaudu [same Päästja sarnaseks].”
Talitused ja lepingud on Kristuse õpetuses olulised. Jumalikkuse vägi saab meie elus ilmsiks väärilisena preesterluse talituste saamise ja nendega seotud lepingutest kinnipidamise kaudu. Vanem D. Todd Christofferson selgitas, et „see „Jumalikkuse vägi” tuleb Püha Vaimu isiku ja Tema mõju läbi”.
Neljandaks, Püha Vaimu and. Pärast ristimist antakse meile liikmeks kinnitamise talitusel Püha Vaimu and. Kui me selle anni vastu võtame, võimaldab see meil saada ühe Jumaluse liikme oma pidevaks kaaslaseks ning tagab pideva juurdepääsu armule, mis Tema mõjuga loomupäraselt kaasas käib.
Pideva kaaslasena annab Püha Vaim meile lisaväge või jõudu oma lepingutest kinni pidada. Lisaks sellele Ta pühitseb meid, mis tähendab „vabane[da] patust ning saa[da] puhtaks ja pühaks Jeesuse Kristuse lepituse kaudu”. Pühitsemise protsess mitte ainult puhastab meid, vaid annab meile ka vajalikud vaimuannid ehk Päästja jumalikud omadused ning muudab koguni meie loomust, nii „et meil ei ole enam mingit tahet teha halba”. Iga kord, kui me võtame Püha Vaimu oma ellu usu, meeleparanduse, talituste, kristliku teenimise ja muude õigemeelsete püüdluste kaudu, muudetakse meid, kuni saame samm-sammult, vähehaaval Kristuse-sarnaseks.
Viiendaks, lõpuni vastupidamine. Prohvet Nefi õpetas, et pärast Püha Vaimu anni saamist peame me „[pidama] vastu lõpuni elava Jumala Poja eeskuju järgides”. Vanem Dale G. Renlund on kirjeldanud seda lõpuni vastupidamise protsessi järgnevalt: „Me võime saada täiuslikuks, ‥ korduvalt ‥ rakendades [Kristusesse] usku, tehes meeleparandust ning võttes osa sakramendist oma ristimislepingute ja õnnistuste uuendamiseks, et Püha Vaim võiks olla veel suuremal määral koos meiega. Kui me nii teeme, saame me rohkem Kristuse-sarnaseks ja suudame lõpuni vastu pidada.”
Teisisõnu suurendab Püha Vaimu vastuvõtmine ja muutus, mida see vastuvõtmine meis põhjustab, meie usku. Suurem usk viib täiendava meeleparanduseni. Kui me siis oma südame ja patud sümboolselt sakramendialtarile ohvriks toome, saame suuremal määral Püha Vaimu. Suuremal määral Püha Vaimu saamine viib meid uuestisünni rajal üha edasi. Kui jätkame seda protsessi ning saame kõik evangeeliumi päästvad talitused ja lepingud, saame me „armu armu peale”, kuni jõuame täiuseni.
Me peame Kristuse õpetust ellu rakendama
Vennad ja õed, kui me Kristuse õpetust ellu rakendame, õnnistatakse meid nii ajalikult kui ka vaimselt, koguni katsumustes. Lõpuks õnnestub meil „haara[ta] ‥ kinni kõigest heast”. Tunnistan, et see protsess on toimunud ja toimub jätkuvalt minu enda elus, samm-sammult, vähehaaval.
Kuid mis kõige tähtsam, me peame rakendama Kristuse õpetust oma elus, sest see on ainus tee tagasi meie Taevase Isa juurde. See on ainus viis Päästja vastu võtta ning Tema poegadeks ja tütardeks saada. Tegelikult on Kristuse õpetuse ellurakendamine ainus viis patust lunastamiseks ja vaimseks arenguks. Apostel Johannes õpetas alternatiivina, et „igaüks, kes ‥ [ei] jää [Kristuse õpetuse] sisse, sellel ei ole Jumalat”. Ja Jeesus ise ütles kaheteistkümnele nefilasele, et kui me ei rakenda usku Kristusesse, ei paranda meelt, ei saa ristitud ega pea vastu lõpuni, siis meid „raiutakse ‥ maha ja visatakse tulle, kust [me] ‥ ei saa enam tagasi pöörduda”.
Kuidas me saame seega Kristuse õpetust täielikumalt ellu rakendada? Üks võimalus on iga nädal end teadlikult sakramendiks ette valmistada, võttes veidi aega, et palvemeelselt kaaluda, milles peame end kõige enam parandama. Seejärel võiksime tuua ohvina sakramendialtarile vähemalt ühe asja, mis ei lase meil olla nagu Jeesus Kristus, anudes usuga abi, paludes vajalikke vaimseid ande ja lubades lepinguga end järgmisel nädalal parandada. Kui me seda teeme, tuleb Püha Vaim üha suuremal määral meie ellu, ja meil on lisajõudu oma puudustest võitu saada.
Tunnistan, et Jeesus Kristus on maailma Päästja ja et Tema nimi on ainus, mille kaudu me võime saada päästetud. Kõik asjad, mis on head, on saadavad ainult Tema kaudu. Kuid selleks, et tegelikult „haara[ta] ‥ kinni kõigest heast”, sealhulgas igavesest elust, peame me Kristuse õpetust jätkuvalt ellu rakendama. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.