Suur lunastusplaan
Ma tean, et kui me parandame siiralt meelt oma pattudest, on need tõepoolest kadunud – jäljetult!
Mõni kuu enne juhataja Boyd K. Packeri surma oli preesterluse ja abiorganisatsioonide üldjuhtidel hinnaline võimalus kuulda teda meile kõnelemas. Ma ei ole suutnud lakata mõtlemast sellele, mida ta meile ütles. Ta ütles, et oli kogu oma elule tagasi vaadanud ja selle läbi uurinud, et leida tõendeid pattudest, mida ta oli teinud ja mille üle ta oli meelt parandanud, ega leidnud nendest jälgegi. Tänu meie armsa Päästja Jeesuse Kristuse lepitusohvri ja siira meeleparanduse kaudu olid tema patud täielikult kadunud, otsekui poleks neid iial aset leidnud. Seejärel andis juhataja Packer tol päeval meile kui juhtidele ülesande tunnistada, et see on tõde kõigi puhul, kes siiralt meelt parandavad.
Tean üht meest, kes pani aastaid tagasi toime kõlbelise üleastumise. Mõnda aega tundis see mees liiga suurt häbi ja muret, et oma naise ja preesterluse juhtide poole pöörduda. Ta tahtis täiel määral meelt parandada, kuid ütles lausa, et on pigem nõus loobuma omaenda igavesest pääsemisest, kui põhjustama oma abikaasale ja lastele kurbust, piinlikkust või muid tagajärgi, mida tema ülestunnistus võinuks kaasa tuua.
Kui oleme patustanud, püüab Saatan meid sageli veenda, et isetu oleks kaitsta teisi vapustuse eest, mida meie pattudest teada saamine neile põhjustab; näiteks võime vältida ülestunnistamist oma piiskopile, kes saab oma preesterluse võtmete kaudu õnnistada meie elu kui Iisraeli üldine kohtumõistja. Kuid tõde on hoopis see, et isetu ja kristlik oleks üles tunnistada ja meelt parandada. See on Taevase Isa suur lunastusplaan.
Lõpuks tunnistas see kallis inimene oma ustavale naisele ja Kiriku juhtidele üles ning väljendas sügavat kahetsust. Kuigi see oli kõige raskem asi, mida ta oli eales teinud, põhjustasid kergenduse, rahu, tänu, armastuse tunded Päästja eest ning teadmine, et Issand kergendas tema rasket koormat ja kandis teda, sõnulseletamatut rõõmu tagajärgedest ja tema tulevikust hoolimata.
Ta oli olnud kindel, et tema naine ja lapsed on vapustatud – ja nad olidki, ning et sellele järgneb distsiplinaartegevus ja kutsest vabastamine – mis järgnesidki. Ta oli kindel, et see murrab tema naise südame, et naine saab haiget ja on vihane – ja nii oligi. Ja ta oli veendunud, et naine lahkub ja võtab lapsed endaga –, kuid naine ei teinud seda.
Vahel viib tõsine üleastumine lahutuseni ja sõltuvalt asjaoludest võib see olla vajalik. Kuid selle mehe hämmastuseks tema naine aktsepteeris teda ja pühendus meest igal võimalikul kombel aitama. Aja jooksul suutis naine talle täielikult andestada. Naine tundis, kuidas Päästja lepituse tervendav vägi ka tema enda puhul toimis. Aastaid hiljem on see paar ja nende kolm last tugevad ja ustavad. Nad teenivad abikaasadena templis ning nende abielu on imeline ja armuküllane. Selle mehe tunnistuse sügavus ning tema armastus ja tänu Päästja vastu on tema elus selgesti märgatavad.
Amulek tunnistas: „Jah, ma tahaksin, et te läheksite ega teeks enam oma südant kõvaks, ‥ kui te parandate meelt ‥ , siis astub suur lunastusplaan teie jaoks otsekohe jõusse.”
Kui teenisin koos oma abikaasaga, kui ta misjonit juhatas, läksime me ühel hommikul lennujaama suure misjonäride rühma järele. Meile jäi silma üks iseäralik noor mees. Ta näis olevad kurb, rusutud ja peaaegu ärritunud. Jälgisime teda tol pärastlõunal hoolikalt. Õhtuks tegi see noor mees hilinenud ülestunnistuse ja tema juhid otsustasid, et ta peab koju minema. Kuigi me olime väga kurvad, et ta oli olnud ebaaus ega olnud enne misjonile tulekut meelt parandanud, kiitsime teda teel lennujaama siiralt ja armastavalt, et tal jagus julgust suu avada, ning tõotasime temaga ühendust pidada.
Seda toredat noort meest oli õnnistatud imeliste vanemate, suurepäraste preesterluse juhtide ning toetava ja armastava kogudusega. Kui ta oli aasta kõvasti tööd teinud, et täielikult meelt parandada ja Päästja lepitusest osa saada, võis ta naasta meie misjonile. Mul on raske kirjeldada seda rõõmu, mida me tundsime, kui sellele noorele mehele lennujaama järele läksime. Ta oli täis Vaimu, õnnelik, Issanda ees enesekindel ja õhinal valmis ustavalt misjonil teenima. Temast sai silmapaistev misjonär ja hiljem oli meil abikaasaga eriline võimalus osaleda tema pitseerimisel templis.
Seevastu olen ma teadlik ühest teisest misjonärist, kes teadis, et ta enne misjonit tehtud üles tunnistamata patu tõttu kindlasti varem koju saadetakse, ning tegi endale ise plaani misjonil eriti kõvasti tööd teha ja siis misjonijuhatajale mõned päevad enne misjoni lõppu üles tunnistada. Tal ei jagunud Jumalale meelepärast kurvastust ja ta püüdis hoida kõrvale plaanist, mida meie armastav Päästja on meile kõigile pakkunud.
Meie misjonil läksin ma kord oma abikaasaga kaasa, kui ta läks ühe mehega ristimisvestlust tegema. Kui mu abikaasa vestlust pidas, ootasin mina ukse taga koos misjonäriõdedega, kes olid seda meest õpetanud. Kui vestlus lõppes, teavitas mu abikaasa misjonäre, et mees võib saada ristitud. See tore mees muudkui nuttis, selgitades, et ta oli olnud kindel, et elus tehtud tõsised patud ei lase tal ristitud saada. Olen olnud harva tunnistajaks sellisele õnnele ja rõõmule, kui keegi tuleb pimedusest valguse kätte, mis oleks võrdväärne tol päeval nähtuga.
Vanem D. Todd Christofferson on tunnistanud:
„Kui inimene usub halastavasse Lunastajasse, kellel on vägi patud andeks anda ja hinged puhastada, saab meeleheitest lootus. Inimese süda ja soovid muutuvad ning kord kütkestavana tundunud patt muutub üha vastumeelsemaks …
Ükskõik kui palju meeleparandus ka maksma ei lähe, imab rõõm andekssaamise eest selle endasse.”
Nendest kogemustest meenub mulle Mormoni Raamatu Enos, kes „hüüd[is Issandat] vägevas palves” ja kuulis siis häält lausumas: „Enos, sinu patud on sulle andeks antud …
Ja mina, Enos, teadsin, et Jumal ei või valetada; mispärast, mu süü oli ära pühitud.
Ja ma ütlesin: Issand, kuidas on see sündinud?
Ja ta ütles mulle: Sinu usu pärast Kristusesse, .. mine, sinu usk on sind terveks teinud!”
Tahtsin mõista seda kõnet ette valmistades, kuidas meie lapselapsed meeleparandusest aru saavad ja mida nad arvavad Päästjast, ning palusin seega meie lastel neile järgmised küsimused esitada. Meie lastelaste vastused liigutasid mind.
Mis on meeleparandus? „Kui sa lööd kedagi, saad sa andeks paluda ja ta püsti aidata.”
Mis tunne sul on, kui sa meelt parandad? „Võin Teda tunnetada, tunda Tema soojust ja halb tunne kaob.”
Mida sa arvad Jeesusest ja Taevasest Isast, kui sa meelt parandad? „Mul on tunne, et Jeesuse arvates oli lepituse tegemine seda väärt ja Ta on õnnelik, et me saame elada jälle koos Temaga.”
Miks tahavad Jeesus ja Taevane Isa, et ma meelt parandan? Minu teismelise lapselapse sõnul: „Sellepärast, et nad mind armastavad! Selleks, et areneda ja saada Nende-sarnaseks, tuleb mul meelt parandada. Lisaks tahan ma, et Vaim oleks minuga, ja pean seega iga päev meelt parandama, et Ta saaks olla minu imeline kaaslane. Ma ei suuda neid iial piisavalt tänada.”
Kui nelja-aastane Brynlee neid küsimusi kuulis, ütles ta: „Ma ei tea, issi. Õpeta mulle.”
Ühel juba toimunud üldkonverentsil kuulutas vanem Jeffrey R. Holland: „Kui hilised te ka ei arva endid olevat, kui palju võimalusi te usute, et olete mööda lasknud, kui palju vigu te tunnete, et te olete teinud, .. või kui kaugele te kodust ja perest ja Jumalast tunnete endid olevat reisinud, ma tunnistan teile, et te ei ole reisinud nii kaugele, et teieni ei ulatuks jumalik armastus. Pole võimalik, et te langeksite madalamale, kui särab igavene Kristuse lepituse valgus.”
Oi, kuidas ma tahan, et kõik mu lapsed, lapselapsed ja kõik teie, mu vennad ja õed, tunneksite rõõmu ning Taevase Isa ja meie Päästja lähedust, kui me iga päev oma pattudest ja nõrkustest meelt parandame. Iga vastutusvõimeline Taevase Isa laps vajab meeleparandust. Mõtiskleme, millistest pattudest peame meie meelt parandama. Mis meid tagasi hoiab? Kuidas peame end parandama?
Ma tean, just nagu juhataja Packer koges ja tunnistas, et kui me parandame siiralt meelt oma pattudest, on need tõepoolest kadunud – jäljetult! Olen tundnud isiklikult armastust, rõõmu, kergendust ja enesekindlust Issanda ees, kui olen siiralt meelt parandanud.
Minu jaoks pole suurimad imed elus Punase mere poolitamine, mägede liigutamine ega ka keha tervenemine. Suurim ime leiab aset, kui pöördume alandlikult palves oma Taevaisa poole, palume tulihingeliselt andeks ja saame siis nendest pattudest puhtaks oma Päästja lepitusohvri kaudu. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.