Austades Tema nime
Lepingu identiteedi ja sellesse kuulumise pärast kutsutakse meid Jeesuse Kristuse nimega.
Kui vanemad ootavad elevusega lapse sündi, siis on neil vastutus valida uuele beebile nimi. Võib-olla saite sündides nime, mida teie peres põlvest põlve edasi anti. Võib-olla oli nimi, mis teile pandi, teie sündimise aastal või piirkonnas populaarne.
Prohvet Heelaman ja tema naine andsid oma pisipoegadele perekonnas tähendusrikkad nimed Nefi ja Lehhi. Heelaman ütles hiljem oma poegadele:
„Vaadake, ma olen andnud teile meie esimeste vanemate nimed, ‥ et kui te peate meeles oma nimesid, siis te võite pidada meeles neid; ja kui te peate meeles neid, te võite pidada meeles nende tegusid; ‥ kuidas on öeldud ja ka kirjutatud, et need olid head.
Seepärast, mu pojad, ma tahan, et te teeksite seda, mis on hea.”1
Nefi ja Lehhi nimed aitasid neil oma esivanemate häid tegusid meeles pidada ja julgustasid ka neid häid tegusid tegema.
Õed, pole tähtis, kus me elame, millist keelt räägime või kas oleme 8- või 108-aastased, me kõik jagame ühist erilist nime, millel on samad eesmärgid.
„Sest nii paljud kui teid on Kristusesse ristitud, olete Kristusega riietatud, ‥ sest [me] kõik oleme üks Kristuses Jeesuses.”2
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena „me kõigepealt tõotame, et oleme nõus võtma enda peale Kristuse nime [läbi] ristimistalituse”3. Selle lepingu kaudu lubasime Teda alati meeles pidada, pidada kinni Tema käskudest ja teisi teenida. Meie tahet sellest lepingust kinni pidada uuendatakse igal hingamispäeval, kui võtame sakramenti ja rõõmustame taas õnnistuse üle käia uues elus4.
Nimi, mis meile sündides anti, väljendab meie isiklikku identiteeti ja selle kaudu kuulume oma maisesse perekonda. Kuid kui me ristimisel uuesti sünnime, avardub meie arusaam sellest, kes me oleme. „Selle lepingu tõttu, mille te olete teinud, kutsutakse teid Kristuse lasteks, ‥ ; sest vaata, ‥ ta teid vaimselt sünnitanud, sest te ütlete, et teie südamed on muutunud usu läbi tema nimesse; seepärast, te olete sündinud temast.”5
Seega lepingu identiteedi ja sellesse kuulumise pärast kutsutakse meid Jeesuse Kristuse nimega. Ja „ei ole antud ühtegi teist nime ega ühtegi teist teed ‥ , mille kaudu võib päästmine inimlastele osaks saada, kui ainult Kristuse, Kõigeväelise Issanda nimes ja selle kaudu.”6
Jeesuse nime teati juba ammu enne Tema sündi. Ingel kuulutas kuningas Benjaminile: „Ja tema nimi on Jeesus Kristus, Jumala Poeg, ‥ ; ja tema ema nimi on Maarja.”7 Tema lunastava armastuse8 töö tehti samuti Jumala lastele teatavaks, mil iganes evangeelium on maa peal olnud, Aadama ja Eeva aegadest kuni praeguse ajani, et nad võiksid teada „millisest allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele”9.
Eelmisel aastal esitas president Russell M. Nelson õdedele prohvetliku üleskutse „kujundada tulevikku, aidates koguda kokku hajutatud Iisrael”. Ta kutsus meid lugema Mormoni Raamatut ja „märkima ära igat salmi, mis räägib Päästjast või viitab Temale”. Ta palus, et me oleksime „sihikindlad oma pere ja sõpradega Kristusest rääkides, Kristuses rõõmustades ja Kristusest jutlustades”. Olete ehk hakanud ära tundma tema lubaduse vilju, et „tulete nii teie kui tulevad ka nemad Päästjale lähemale. Ja hakkavad juhtuma muutused, isegi imed”10.
Meie lubadus Päästjat alati meeles pidada annab meile jõudu seista tõe ja õigluse eest, olgu me suures rahvahulgas või üksildases kohas, kus peale Jumala keegi meie tegusid ei tea. Kui me Teda meeles peame ja Tema nime kanname, ei tegele me ennast alandavate võrdluste ega üleoleva kohtumõistmisega. Keskendudes Päästjale, näeme endid nendena, kes me tegelikult oleme – Jumala hinnaliste lastena.
Meie lepingu meelespidamine vaigistab maised mured, muudab eneses kahtlemise julguseks ja annab katsumuste ajal lootust.
Ja kui me lepingurajal edasi minnes komistame ja kukume, peame vaid Tema nime ja Tema armastavat lahkust meeles pidama. „Sest temal on kõik vägi, kõik tarkus ja kõik arusaamine; ta mõistab kõiki asju ja ta on halastav Isik ‥ nende[le] ‥ , kes parandavad meelt ja usuvad tema nimesse.”11 Kindlasti pole nende jaoks, kes murtud südame ja kahetseva vaimuga püüavad „teha paremini ja olla paremad”12 sulnimat sõna, kui Jeesuse nimi.
President Nelson on õpetanud: „Aeg, mil te saate olla vaikne ja mugav kristlane, on möödas. Teie usk ei seisne lihtsalt pühapäeval kirikusse kohale ilmumises. See seisneb ustava jüngrina pühapäeva hommikust laupäeva õhtuni kohale ilmumises. ‥ Pole olemas sellist asja nagu osalise ajaga Issanda Jeesuse Kristuse jünger.” 13
Meie valmidus võtta enda peale Kristuse nimi on midagi enamat kui lihtsalt sõnakõlks. See pole passiivne lubadus või kultuuriline väljamõeldis. See pole kombetalitus ega nimesilt, mida kanname. Need pole lihtsalt ütlused, mille asetame riiulile või riputame seinale. Tema on nimi, millega on meie südamed „riietatud”14 ja mis on „uurendatud [meie] näoilmesse”15.
Päästja lepitavat ohverdust tuleks alati meeles pidada meie mõtete, tegude ja selle kaudu, kuidas teistega suhtleme. Ta mitte üksnes ei mäleta meie nime, vaid Ta mäletab meid alati. Päästja kuulutas:
„Sest kas naine unustab oma imiku, et tal ei ole halastust oma lihase poja vastu? Jah, nemad võivad unustada, ometi ei unusta mina sind, oo Iisraeli koda.
Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse.”16
President George Albert Smith on õpetanud: „Austage nimesid, mida kannate, sest ühel päeval on teil au ja kohustus anda aru ‥ oma Taevasele Isale ‥ , mida te [nende] nimedega teinud olete.”17
Nagu hoolikalt valitud Nefi ja Lehhi nimed, kas meie kohta saab öelda ja kirjutada, et oleme Issanda Jeesuse Kristuse ustavad jüngrid? Kas austame Jeesuse Kristuse nime, mille oleme vabatahtlikult enda peale võtnud? Kas oleme Tema armastava lahkuse ja Tema lunastava väe „sulaseks ja ‥ tunnistajaks”18?
Veidi aega tagasi kuulasin ma Mormoni Raamatut. 2. Nefi raamatu viimases peatükis kuulsin ma, kuidas Nefi ütles midagi, mida ma polnud varem samal moel lugenud. Kogu oma ülestähenduse jooksul ta õpetab ja tunnistab Lunastajast, Iisraeli Pühast, Jumala Tallest ja Messiast. Kuid oma ülestähenduse lõpus kuulsin teda ütlemas järgmisi sõnu: „Ma rõõmutsen selguse üle; ma rõõmutsen tõe üle; ma rõõmutsen oma Jeesuse üle, sest tema on lunastanud mu hinge.”19 Neid sõnu kuuldes rõõmustas mu süda ning ma pidin seda üha uuesti ja uuesti kuulama. Ma tundsin selle salmi ära ja reageerisin sellele, just nagu ma tunnen ära ja reageerin oma nimele.
Issand on öelnud: „Jah, õnnistatud on see rahvas, kes on valmis kandma minu nime; sest minu nime järgi neid kutsutakse ja nad on minu.”20
Võtkem Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena rõõmsalt endi peale Kristuse nimi21, austades Tema nime armastuse, pühendumuse ja heade tegudega. Ma tunnistan, et Tema on Jumala Tall, jah, tõepoolest Igavese Isa Poeg.”22 Tema püha lapse, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.