Rõõm evangeeliumi jagamisest
Meil on armastav Taevaisa, kes ootab, et pöörduksime Tema poole, et õnnistada meie ja nende elu, kes on meie ümber.
Üks mu lemmikuid Algühingu laule algab nende sõnadega:
Milline lihtne ja ilus deklaratsioon tõdedest, mida usume!
Me teame Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena, kes me oleme. Teame, et „Jumal on meie vaimu Isa. Me oleme ‥ Tema lapsed ja Ta armastab meid. Me elasime enne maa peale sündimist [koos Temaga taevas].”
Me teame Jumala plaani. Me olime Tema juures, kui Ta seda tutvustas. Meie Taevaisa „ainus eesmärk – Tema töö ja Tema hiilgus – on võimaldada meist igaühel tunda rõõmu kõikidest Tema õnnistustest. Ta [lõi] oma eesmärgi saavutamiseks täiusliku plaani. Me mõistsime seda [õnne-, lunastus- ja päästmis]plaani ja võtsime selle vastu, enne kui tulime maa peale.
Jeesusel Kristusel on Jumala plaanis keskne osa. Jeesus Kristus täitis lepituse kaudu oma Isa eesmärgi ning tegi võimalikuks selle, et me kõik saame tunda rõõmu surematusest ja igavesest elust. Saatan ehk kurat on Jumala plaani vaenlane” ja on selleks olnud algusest peale.
„Valikuvabadus ehk võime teha valikuid on suurim and, mille Jumal on oma lastele andnud. ‥ Me peame otsustama, kas järgida Jeesust Kristust või järgida Saatanat.”
Me saame jagada neid lihtsaid tõdesid teistega.
Lubage mul rääkida teile ajast, mil mu ema jagas neid lihtsaid tõdesid, kuna ta lihtsalt ei kartnud vestlust alustada ja märkas võimalusi selleks.
Aastaid tagasi naasis mu ema koos mu vennaga külaskäigult Argentinasse. Emale pole kunagi meeldinud lennata, seega ta palus, et üks mu poegadest annaks talle trööstiva ja kaitsva õnnistuse. Poeg tundis õhtutust õnnistada oma vanaema ka Püha Vaimu erilise toe ja juhatusega, mis tugevdaks ja liigutaks paljude südameid, kes soovivad teada evangeeliumist.
Salt Lake’i lennuväljal kohtasid mu ema ja vend seitsmeaastast tüdrukut, kes oli oma perega suusareisilt koju naasmas. Tema vanemad märkasid, kui kauaks ta oli jäänud mu ema ja vennaga juttu ajama, ja otsustasid nendega ühineda. Nad tutvustasid ennast ja oma tütart ning ütlesid, et nende nimed on Eduardo, Maria Susana ja Giada Pol. Side selle armsa perega oli loomulik ja soe.
Mõlemad pered olid elevil, et saavad reisida koos sama lennuga Argentina pealinna Buenos Airesesse. Nende jutuajamine jätkus ja mu ema märkis, et kuni selle hetkeni polnud nad kunagi kuulnud Jeesuse Kristuse taastatud Kirikust.
Ühe esimese küsimusena päris Susana: „Kas te räägiksite mulle sellest kaunist muuseumist, mille tipus on see kuldne kuju?”
Mu ema selgitas, et see kaunis hoone pole muuseum, vaid Issanda tempel, kus me sõlmime Jumalaga lepinguid, et saaksime ühel päeval naasta Tema juurde elama. Susana tunnistas mu emale, et enne Salt Lake’i reisi oli ta palvetanud, et miski ta vaimu tugevdaks.
Lennu ajal jagas mu ema oma lihtsat, kuid tugevat tunnistust evangeeliumist ja palus Susanal oma kodulinnas misjonärid üles otsida. Susana küsis mu emalt: „Kuidas ma nad leian?”
Mu ema vastas: „Nad ei jää sul märkamata. Nad on kas kaks noort meest, kes kannavad valget triiksärki ja lipsu, või kaks kenasti riides noort naist, ja nad kannavad alati rinnasilti, millel on kirjas nende nimi ja samuti „Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik”.”
Buenos Airese lennujaamas andsid pered teineteisele oma telefoninumbrid ja ütlesid head aega. Susana, kellest on saanud sellest ajast peale minu hea sõbranna, on öelnud mulle korduvalt, et tal oli nii kurb mu emaga lennujaamas lahku minna. Ta ütles: „Su ema säras. Ma ei oska seda seletada, aga temast õhkus mingit sära, mida ma ei tahtnud maha jätta.”
Niipea, kui Susana jõudis tagasi oma kodulinna, läks ta koos oma tütre Giadaga sellest kogemusest rääkima omaenda emale, kes elas nende kodust vaid mõne kvartali kaugusel. Sinna sõites juhtus Susana nägema mööda tänavat kõndimas kahte noort meest, kes olid riides just nii, nagu mu ema oli kirjeldanud. Ta peatas auto keset tänavat, läks välja ja küsis neilt kahelt noorelt mehelt: „Ega te pole juhtumisi Jeesuse Kristuse Kirikust?”
Nad ütlesid: „Jah!”
„Misjonärid?” küsis ta.
Nad mõlemad vastasid: „Jah, oleme küll.”
Seejärel ta ütles: „Tulge mu auto peale. Te tulete mind koju õpetama.”
Kaks kuud hiljem sai Maria Susana ristitud. Ka tema tütar Giada ristiti, kui ta sai üheksa-aastaseks. Eduardoga teeme ikka veel tööd, kuid armastame teda kõigest hoolimata.
Susanast on saanud sellest ajast peale üks tublimaid misjonäre, keda olen kunagi kohanud. Ta toob nagu Moosia pojad palju hingi Kristuse juurde.
Küsisin temalt ühe meie jutuajamise käigus: „Milles peitub sinu saladus? Kuidas sa jagad teistega evangeeliumi?”
Ta ütles mulle: „See on väga lihtne. Ma palvetan iga päev enne kodunt lahkumist ja palun, et Taevane Isa juhataks mind kellegi juurde, kes vajab oma elus evangeeliumi. Vahel võtan ma nendega jagamiseks kaasa Mormoni Raamatu või misjonäridelt saadud Kiriku andmetega kaardikesi, ja kui ma hakkan kellegagi rääkima, küsin lihtsalt, kas nad on Kirikust kuulnud.”
Lisaks ütles Susana: „Muul ajal ma lihtsalt naeratan, näiteks kui ootan rongi. Ühel päeval vaatas üks mees mulle otsa ja küsis: „Mille pärast te naeratate?” See oli minu jaoks veidi ootamatu.
Vastasin: „Naeratan, sest ma olen õnnelik!”
Seepeale ütles mees: „Ja mille üle te nii õnnelik olete?”
Vastasin, et olen Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige ja see teeb mind õnnelikuks. Küsisin: „Kas te olete sellest kuulnud?””
Kui mees ütles ei, andis Susana talle kaardikese ja kutsus teda tuleva pühapäeva jumalateenistusele. Järgmisel pühapäeval tervitas Susana meest uksel.
President Dallin H. Oaks on õpetanud:
„On kolm asja, mida kõik liikmed saavad teha, et aidata jagada evangeeliumi. ‥
Esiteks võime kõik palvetada, et meil oleks soov aidata kaasa selles olulises päästmistöö osas. ‥
Teiseks saame ise käskudest kinni pidada. ‥ Päästja Vaim on alati koos ustavate liikmetega, et juhatada neid, kui nad soovivad võtta osa Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi jagamise suurest tööst.
Kolmandaks, me saame palvetada, et saada inspiratsiooni, mida meie saame ‥ teha, et teistega evangeeliumi jagada ‥, [ja] palveta[da], olles pühendunud, et tegutseda saadava inspiratsiooni kohaselt.”
Vennad, õed, lapsed ja noored! Kas me saame olla sellised, nagu on mu sõbranna Susana, ja jagada evangeeliumi teistega? Kas saame kutsuda mõne teist usku sõbra endaga pühapäeval kirikusse? Või ehk saame anda mõnele sugulasele või sõbrale Mormoni Raamatu? Kas saame aidata teistel leida FamilySearchi programmis nende esivanemaid või jagada teistega, mida oleme nädala sees õppinud, kui oleme uurinud trükist „Tule, järgne mulle”? Kas saame olla rohkem oma Päästja Jeesuse Kristuse moodi ja jagada teistega, mis toob meile elus rõõmu? Kõigile neile küsimustele on vastus „jah”. Me saame seda teha!
Me loeme pühakirjast, et Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed saadetakse „nägema vaeva inimhingede päästeks tema viinamäel” (ÕL 138:56). Päästmistöö hõlmab liikme misjonitööd, pöördunute aktiivsena hoidmist, vähem aktiivsete liikmete aktiveerimist, templi- ja pereajalootööd ning evangeeliumi õpetamist.””
Mu kallid sõbrad, Issandal on vaja, et me Iisraeli koguksime. Ta on öelnud Õpetuses ja Lepingutes: „Samuti ärge mõelge ette, mida te ütlete, vaid talletage pidevalt oma meelde elu sõnu ja teile antakse selsamal tunnil sel määral, mis igale inimesele kätte mõõdetakse.”
Lisaks on Ta meile lubanud:
„Ja kui on nii, et te näete vaeva kõik oma päevad, hüüdes sellele rahvale meeleparandust, ja toote vaid ühe hinge minu juurde, kui suur saab olema teie rõõm koos temaga minu Isa kuningriigis!
Ja nüüd, kui teie rõõm saab olema suur koos ühe hingega, kelle te olete toonud minu juurde minu Isa kuningriiki, kui suur saab olema teie rõõm siis, kui te toote minu juurde palju hingi!”
Algühingulaul, millega alustasin, lõpeb selle sügavmõttelise deklaratsiooniga:
Tunnistan, et need sõnad on õiged ja et meil on armastav Taevaisa, kes ootab, et pöörduksime Tema poole, et õnnistada meie ja nende elu, kes on meie ümber. Jätkugu meil soovi tuua oma vendi ja õdesid Kristuse juurde, palvetan ma Jeesuse Kristuse nimel, aamen.