Sügav rahu
Tallinna kogudus, aprill 1990
Pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940ndatel aastatel, ei saanud siin evangeeliumi kuulutada. Kui 1989. aastal Nõukogude Liit reisimispiiranguid lõdvendas, sõitis Valtteri Rötsä Eestist Soome Hikiäle sugulastele külla. Seal olles kohtas ta viimse aja pühade misjonäre ja sai peagi ristitud. Nähes võimalust kuulutada evangeeliumi Balti riikides sai misjonijuhataja Steven R. Mecham loa asetada Rötsä vanemaks, innustas teda jagama evangeeliumi sõprade ja naabritega Eestis ning lubas talle, et peagi järgnevad talle misjonärid.
Samal ajal palus Rötsä väimees Enn Lembit Jumalalt juhatust. Kui Rötsä jagas temaga Mormoni Raamatut ja Evangeeliumi põhimõtteid, kinnitas sügava rahu ja rõõmu tundmine, et see oli vastus tema palvetele. Lembit hakkas kohe kutsuma inimesi oma koju iganädalastele koosolekutele, et Kiriku kirjandust uurida.
Novembris 1989 kutsuti ühele sellisele koosolekule Soome Kiriku liige Pekka Uusitupa. Uusitupa luges Mormoni Raamatust ja kutsus kohalolijaid küsima Jumalalt, kas see Kirik on õige. Üks kohalolijatest, Jaanus Silla, meenutab: „Kõik põlvitasid ja ma mäletan, kuidas tundsin väga suurt rahu ning mul polnud mingit kahtlust, et see on õige.” Ennu vend Aivar Lembit oli loetust nii liigutatud, et otsustas Kirikuga liituda. „Tundus, nagu oleksin leidnud raja, toe ja kindluse, mida olin kogu oma elu otsinud,” ütles Aivar.
Peagi hakkasid misjonärid regulaarselt Tallinnas käima ja loodi kogudus. Juunis 1990 kutsuti koguduse juhatajaks Aivar Lembit, kes sõitis ustavalt kirikukoosolekutel käimiseks bussiga edasi-tagasi ligi neli tundi.