Rebecca Swain Williams: kindel ja vankumatu
Kuigi ta pere oli kirikuvaenulik, oli see usulepöördunu ikka ustav ja tööle pühendunud.
1834. aasta juunis kirjutas üks noor ema, kelle isa oli lubanud ta pärandist ilma jätta, julge ja südantliigutava kirja, kus ta väljendas oma veendumust taastamisega seoses. Tõenäoliselt teadis Rebecca Swain Williams, et tema väljavaated isa meelemuutmiseks on ähmased, kuid jäi ähvardavatele tagajärgedele vaatamata siiski kindlaks. Ta kuulutas oma isale, Isaacile, et Mormoni Raamat ja Kirik on õiged, nagu prohvet Joseph Smith oli seda öelnud, ning et ta oli kuulnud kolme tunnistajat „avaliku kogunemise ajal kuulutamas, et nad nägid, kuidas püha ingel taevast alla tuli ja plaadid tõi ning need nende silme ette asetas”1.
Rebecca tunnistus on südant liigutav mitte ainult selle tugevuse tõttu, vaid ka naise enda kindla usu ja järeleandmatu tahte tõttu. Vaatamata isa vastuseisule ja tõsiasjale, et ka tema abikaasa Frederick G. Williams mõnda aega Kirikusse hästi ei suhtunud, ei löönud Rebecca usk kunagi vankuma. Oma väsimatuse ja allaandmatusega on Rebecca meile tänapäeval eeskujuks, kuidas jääda kindlaks ja vankumatuks elu suurimates väljakutsetes, isegi kui meile kõige lähedasemad inimesed meie usu tagasi lükkavad ja meid ära põlgavad.
Kiriku omaksvõtmine
Rebecca Swain sündis 1798. aastal Ameerika Ühendriikides Pennsylvanias kümnelapselises peres kõige nooremana.2 Umbes üheksa-aastasena kolis ta pere Niagarasse Ameerika Ühendriikide ja Kanada piiri lähedal. Niagara kindlustus jäi neist just nii kaugele, et nad võisid kuulda tulistamist, kui kindlustust 1812. aasta sõja ajal rünnati. Kartmatust näitas Rebecca üles juba väikese tüdrukuna. Kord, kui ta üksinda läbi metsa läks, sattus ta oma rajal silmitsi karuga. Kuna tal oli kaasas päikesevari, avas ja sulges ta seda mitu korda karu näo ees ja karu jooksis minema.3
17-aastasena sõitis Rebecca üle Ontario järve Detroiti oma õele külla. Tolle reisi ajal kohtus ta pika tumedasilmse laevakapteni Frederick Granger Williamsiga. Sageli kokku saades asendus kiindumus armastusega ja 1815. aasta lõpupoole nad abiellusid. Enne 1828. a Kirtlandisse asumist elasid Williamsid eri kohtades Ohio lääneosas asuvas reservaadis. Frederick hakkas tegelema arstiteadusega ja oli oma oskuste poolest üsna tunnustatud. Rebecca õppis selgeks, kuidas meest töö juures aidata. Neile sündis neli last.
1830. aastal saabusid Kirtlandi esimesed mormooni misjonärid. Rebecca kuulas neid huviga ja käis kõikidel misjonäride koosolekutel. Ta võttis isegi oma lapsed kaasa. Frederick käis koosolekutel nii sageli, kui töö seda võimaldas. Nad uurisid, arutasid ja õppisid kahekesi koos, kuigi Frederick ei olnud oma pühendumuses nii kindel. Rebecca aga veendus evangeeliumi õigsuses.
Keegi, kes selle perekonna ajalugu kirja pani, on kirjeldanud Rebeccat Eevana Eedeni aias: ta oli „esimene, kes pidas oluliseks” evangeeliumi lepingust täiel määral osa saada.4 Rebecca ristiti 1830. a oktoobris.
Frederick polnud ikka veel kindel. Vahel tahtis ta Kiriku sinnapaika jätta, kuid ei suutnud, sest miski tõmbas teda püha uue pühakirja, Mormoni Raamatu poole. Kui Vaim temas tööd tegi, tundis ta ära, et evangeelium on õige, ja sai Rebecca eeskujul ristitud.
Pühendunud teenimine
Kuna Kirik Fredericki ja Rebecca elus kiiresti keskse koha leidis, võis selle mõju nende perele kohe märgata. Kohe pärast ristimist ja kinnitamist pühitseti Frederick vanemaks. Juba järgmisel päeval võttis ta innukalt vastu ülesande minna mõne nädala pärast Oliver Cowderyga misjonile. Nad eeldasid, et misjon kestab kolm nädalat. Tegelikult sai sellest 10-kuune rännak Missouri osariiki. Mehe pikk kodunt eemalolek oli Rebecca jaoks alles algus. Oma misjonitöö ja kutse tõttu Esimeses Presidentkonnas oli Frederick sagedasti kodust ära. Paljude tolle aja mormooni naiste sarnaselt hoolitses ka Rebecca pikki kuid oma kodu eest ja kasvatas oma lapsi ilma abikaasa abita.
Tööst hoolimata jäi Rebecca ustavaks ja teenis hea meelega. Kirtlandi kolinud, elas prohvet Joseph Smith algul oma perega mõnda aega Williamsite juures. Rebecca jäi prohvetile ja tema perele ustavaks, hoolitsedes nende eest ka rasketel aegadel. Kord piiras tema maja Josephit otsinud märatsev rahvahulk. Rebecca andis Josephile oma kübara ja mantli. Josephil õnnestus majast lahkuda ja rahvamassist läbi pääseda.
1832. aasta märtsis sai prohvet taas Rebeccalt hindamatut abi, kui märatsev rahvahulk Ohio osariigis Hiramis John Johnsoni tallu tungis ning Joseph Smithi ja Sidney Rigdonit jõhkralt ründas. Kui nad olid Sidney oimetuks peksnud ja mürki Josephi kurgust alla valada üritanud, valas mässav rahvahulk Josephi üle tõrva ja sulgedega. Kui Emma Smith oma abikaasat nägi, pidas ta tõrva vereks ja kaotas teadvuse.5 Rebecca ja Frederick koorisid öö otsa Josephi veritsevalt ja marraskil ihult tõrva ning hoolitsesid Smithide laste eest. Neist oli suur abi, sest juba järgmisel hommikul leidis Joseph jõudu jutlustamiseks.
Evangeeliumi jagamine veendumusega
Rebecca ei kaotanud lootust, et tema perekond, eriti tema isa, taastatud evangeeliumi vastu võtab ja rõõmsaid usuõnnistusi tunda saab. Rebecca oli saanud Lehhi sarnaselt maitsta Jumala armastust ning tahtis seda jagada oma lähedastega (vt 1Ne 8:12). Sel eesmärgil kirjutas Rebecca innukalt perele oma usulepöördumisest, tunnistusest ja suurest rõõmust, mida ta Kiriku liikmena tundis.
Rebecca usulepöördumine ajas aga tema isa vihale. Ta vastas tütrele napisõnaliselt ja käskis tal Kirikust lahkuda. Rebecca ei lasknud end kõigutada. Ta vastas, pereajaloolase sõnul, et „tema veendumus mormooni õpetustest on kindlam kui varem” ning lisas sellele oma vägeva tunnistuse.6 Tema kurvastuseks ei andnud kiri loodetud tulemust. Isa ähvardas temast lahti öelda ja tõotas lõpetada temaga kõik suhted, kui ta Kirikust ei lahku.
Rebecca ei andnud ikkagi alla ja jätkas evangeeliumi jagamist. 1834. aastal kirjutas ta isale järgmise kirja – ainsa, mis senini säilinud –, milles ta rääkis oma usu sügavusest ja valust, mida ta tundis, kuna isa ei tahtnud mormoonidest midagi kuulda.
Isa oli lugenud ajaleheartikleid, kus rünnati Kirikut ning eriti Mormoni Raamatut ja kolme tunnistaja tunnistust, ning üritas Rebeccat loetu põhjal keelata.
„Mul on valus kuulda, et Mormoni Raamat sind nii häirib,” kirjutas Rebecca. Ta tsiteeris Mormoni Raamatut ja Joseph Smithi uusi ilmutusi ning jagas nõnda oma tunnistust Mormoni Raamatust. Ta selgitas ka, et raamat kuulutab prohvetlikult oma kolmest tunnistajast. Selle tõenduseks tsiteeris ta vana aja prohvetit Eterit, kes ütles, et „kolme tunnistaja suu läbi” seda raamatut „kinnitatakse” (Et 5:4).7
Seejärel kirjeldas Rebecca, kuidas ta oli näinud neid kolme tunnistajat – David Whitmerit, Martin Harrist ja Oliver Cowderyt – isiklikult ja kuulnud neid tunnistamas, et nad olid näinud inglit ja kuldplaate. Kaitstes neid ja nende tunnistust, õhutas ta oma isa seda teost veidi enam uurima. Ta kirjutas isale: „Ma olen veendunud, et kui te emaga teaksite selle teosega seotud asjaolusid, nagu meie seda teame, siis te ka usuksite seda.”8
Korrates Moroni lubadust Mormoni Raamatu lõpus, anus Rebecca, et ta pere paluks, et Jumal „valgustaks nende meeli tõe suhtes”. Ta kavatses saata ka misjonäri, „kes oskaks õpetada evangeeliumi, nagu see on Jeesuses”, et neid veel enam aidata.9 Kuid lõpuks ei tahtnud isa sellest enam midagi teada.
Isegi Rebecca kirjad oma vennale Johnile – kellega ta oli eriti lähedane – tulid avamata tagasi. John oli kirjutanud ühe tagasisaadetud kirja taha: „Isa ei luba mul sinu kirja lugeda ega sulle kirjutada. Hüvasti ja Jumal õnnistagu sind alati. Sinu vend John.”10
Rebecca misjonitöö kandis vilja tema vanema õe, Sarah Swain Clarki puhul. Sarah liitus Kirikuga 1832. aastal Michigani osariigis. Ka Sarah’ tütred liitusid Kirikuga ja olid kogu oma elu ustavad.
Ustav kuni lõpuni
Ükskõik kui palju südamemuret ja valu isa valikud Rebeccale põhjustasid, armastas ta oma isa ikka. Ta kirjutas: „Mu süda leinab mu veresidemete pärast. … Ma palvetan, et Issand trööstiks sind su viimastel päevadel oma Püha Vaimuga ja olgu need päevad sulle parimad. … Loodan, et saad tundma selle töö suhtes meelerahu. Tea, et me oleme selles aates kindlad ja teame, et Issand on tüüri juures.”11
Rebecca ei pidanud võitlema ainuüksi oma isa uskmatusega, aga ka probleemidega omaenda abikaasa usulepühendumises. 1837. ja 1838. aastal oli tema abikaasal Frederickil, kes oli siis Esimese Presidentkonna liige, korduvalt teiste Kiriku juhtidega lahkhelisid. Ta isegi lahkus mõneks ajaks ja ta heideti Kirikust välja. Ei läinud siiski kaua, kui Frederick alandlikul meelel Kirikuga uuesti liitus ja ta suri täieõigusliku liikmena. Meil ei ole kirjalikke ülestähendusi, mida Rebecca tol ajal tunda võis, aga ta ei kahetsenud, et oli pühadele truuks jäänud ning jäi pühendunuks lõpuni.
Kui kuulujutud Fredericki kõrvalekaldumisest New Yorki Rebecca isani jõudsid, lootis Isaac, et ka Rebecca usust lahti ütleb. Rebecca aga saatis talle kirja, millest selgus, et ta oli endiselt ustavaks jäänud. Tütre vastust lugedes vangutas Isaac aeglaselt pead ja ütles: „Ei sõnagi meeleparandusest.”12
Rebecca kaitses vapralt Joseph Smithi ja taastatud Kirikut. Ja vaatamata ohvritele, mida ta pidi tooma, kuna valis isa asemel Kiriku, pidas ta isa endiselt au sees. Ta hindas seda, mida ta isa oli talle õpetanud ning väljendas talle oma armastust ja tänulikkust. Ta lõpetas oma 1834. aastal kirjutatud kirja märkides, et „ei unusta iial armsalt isalt saadud õpetussõnu”.13
Rebecca isa suri 1839. aastal. Vaid kolm aastat hiljem kaotas ta oma abikaasa. Vaatamata neile valusatele löökidele ei kaotanud Rebecca usku ega julgust. Kui pühad vankritega lääne poole Utah’sse rändasid, võttis ta teekonna ette oma poja Ezra perega ja ajas omaenda härjarakendit. Hiljem hakkas ta Mill Creeki jõe ääres talu pidama. Kui Soolajärve tabernaakel valmis ja pühadelt paluti kõikvõimalikke annetusi, andis ta oma hõbelusikate komplekti sakramendilaua kandikute valmistamiseks. Ja lõpuks, kui president Brigham Young 1860. aastal palus tema perel kolida eemal asuvasse Cache’i orgu, oli ta vaatamata kõrgele eale nõus taaskord elukohta vahetama – ajades ikka ise oma härjarakendit.
Rebecca suri Utah’ osariigis Smithfieldis 25. septembril 1861. Ta jäi kindlaks oma usule, tõekspidamistele ning talle osaks saanud kogemustele. Ta oli kindel ja vankumatu kuni lõpuni (vt Mo 5:15).
Illustreerinud Richard Hull