Me räägime Kristusest
Parandage meelt, pöörduge Issanda poole ja saage terveks!
„Vaata, see, kes on parandanud meelt oma pattudest, sellele on andeks antud ja mina, Issand, ei pea neid enam meeles” (ÕL 58:42).
Hiljuti sai üks minu tuttav hea ja ustav naine autoavariis tõsiselt vigastada. Lisaks teistele vigastustele murdis ta mõned ribid ja selgroolülid. Taastusravi nägi ette toe kandmist, mis ta selga ja kaela paigal hoiaks. Tugi nägi välja väga ebamugav. Ometi oli see hädavajalik. Ainult nii võisid selg ja kael uuesti terveks saada.
Meeleparandus on selle toe sarnane. Kui patustame, teeme kahju oma hingele, ja selleks et terveks saada, vajame jumalikku ravi. Meeleparandus loob tingimused, kus Päästja saab meid lepituse väe läbi terveks teha (vt 3Ne 9:13). Kui meeleparandus pole kohati mugav – nagu tugi, mis vigastatud selga paigal hoiab – peaksime ikkagi meelt parandama.
President Dieter F. Uchtdorf, teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas, on õpetanud: „Tõeline meeleparandus paneb meid uuesti tegema seda, mis on õige. Selleks et tõeliselt meelt parandada, peame möönma oma patte ja tundma kahetsust ehk kurvastust Jumala meele järele ning tunnistama need patud üles Jumalale. Tõsiste pattude korral peame need üles tunnistama ka oma volitatud preetserluse hoidjale. Me peame paluma Jumalalt andeks ja tegema kõik, mis suudame, et heastada kogu kahju, mida meie teod võisid põhjustada. Meeleparandus tähendab meeles ja südames toimuvat muutust – me lõpetame valed teod ja hakkame tegema seda, mis on õige. Sellega kaasneb värske suhtumine Jumalasse, iseendasse ja ellu üldiselt.”1
Kui me meeleparanduse edukalt lõpuni viime, on selle tulemuseks tervenemine, kergendus ja õnn. Dorothy J. R. White on kirjutanud:
Mõelge pisaratele, mis langevad silmist,
kuid pesevad puhtaks sisemuse.2
Issand käib meile armastavalt peale ja veenab meid meelt parandama, sest tahab meid terveks teha. Ta kannatas nii kehas kui vaimus, et tasuda meie pattude eest, kui me vaid meelt parandaksime. Ta selgitab:
„Sest vaata, mina, Jumal, olen neid asju kannatanud kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama;
aga kui nad meelt ei paranda, peavad nad kannatama just nagu mina,
milline kannatus pani mind, Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehas kui vaimus ning soovima, et ma võiksin pääseda kibeda karika joomisest –
ometi, au olgu Isale, ja ma jõin ja lõpetasin oma ettevalmistused inimlaste heaks.
Mispärast, ma käsin sul taas meelt parandada” (ÕL 19:16–20).
Tehkem meeleparandust juba praegu, pöördugem Issanda poole ja saagem terveks!
Kadunud poeg naasis alandlikult oma isa juurde ja ütles: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!” (Lk 15:21). Isa võttis ta avasüli vastu. Nõnda võtab ka meie Taevane Isa meid avasüli vastu, kui meie meelt parandame.
James Tissot. Kadunud poja tagasitulek.