Kutse pöördunule
Olin äsja usule pöördunud ega osanud klaverit mängida. Sellegipoolest olin tänulik, et mind koguduse klaverisaatjaks kutsuti – see muutis mu elu.
Peagi pärast seda, kui mind Soomes Lappeenrannas kümneaastasena ristiti, sain Kirikus esimese kutse. Aasta oli siis 1960 ja meie väikeses koguduses vajati hädasti kedagi, kes sakramendikoosolekul laulmist klaveril saadaks. Seda ülesannet paluti täita minul.
Olgugi et mu ema mind ja mu venda alati kunstilisi andeid arendama oli innustanud, ei osanud ma klaverit mängida ja klaverit meil ei olnud. Et ma aga tahtsin oma kutset täita, tegime plaani.
Rääkisime pereõhtul, mida see kutse meie kõigi jaoks tähendab. Kuna mu ema oli kahe lapsega lesknaine, teadsime, et klaveri ostmine ja õppetundide eest tasumine saab olema meie jaoks suur väljakutse. Jõudsime otsusele, et igaüks meist teeb mõningaid ohverdusi.
Esimene ohverdus, mille mu pere tegi, oli rahaline. Otsustasime sõita kevadest sügiseni bussi asemel jalgrattaga. Mu vend Martti oli vapper ja temast sai eriti hea rattasõitja – ta sai sellega hakkama isegi lumes ja jääs. Mina jätsin enamuse valmisriietest ostmata ja õppisin ise õmblema. Õppisime ka säästlikult elama. Hakkasime maal vanavanemate kodu lähedal aeda pidama ja talveks hoidiseid tegema. Meie „puhkuseks” olid ema templireisid Šveitsi ning piknikud ja laagrid kodu lähedal.
Teine ohverdus, mille mu pere tegi, oli seotud ajaga. Jagasime ära kodused tööd ning leidsime teisteks tegemisteks ja koolitööde täitmiseks muu aja. Nii jäi mul aega ka klaverit harjutada. Kõigi meie ohverduste ja pingutuste juures ei jäänud emal märkamata, et meil polnud vaba aega, et teiste omavanuste kombel sekeldustesse sattuda. Juhtus nii, et minu kutsest sai perekonna kutse ammu enne seda, kui ma nootigi mängida oskasin.
Hakkasin kohalikus koolis muusikaõpetaja juures tunnis käima. Harjutasin paberist klaviatuuril ja kirikus klaveril. Kui mu klaveriõpetaja ära kolis, ostsime me tema klaveri ära ja mind võttis oma õpilaseks meie piirkonnas üks mainekamaid klaveriõpetajaid.
Kirikulaule õppisin ma iseseisvalt ja harjutasin palju koos koguduse muusikajuhiga. Kõik julgustasid mind – isegi kui mõni vale noot sisse lipsas. Mu õpetaja oli jahmunud, kui kuulis, et ma mängisin inimeste ees veel enne seda, kui lood päris selged olid ja neid peast mängida suutsin. Aga eks olnud ühel käel mängimine ikkagi parem, kui päris ilma muusikata läbi ajada.
Sõitsin tundi rattaga ja talve saabudes püüdsin võimalusel jalgsi või suuskadel minna. Pühapäeviti läksin üksi Kiriku koosolekutele, et tund aega varem kohal olla ja veidi aega harjutada. Bussiga sõitsin ainult siis, kui temperatuur langes alla -15ºC. Vihmast ja lumest ma ei hoolinud. Kõndides läks aeg kiiresti, sest mul oli seltsiks palju ilusaid kirikulaule. Kiriku poole astudes ületasin ma teerajajatega tasandikke (vt „Tulge, kõik pühad,” Kiriku lauluraamat, lk 2), kõndisin Siionis kõrgel mäel (vt „Seal kõrgel mäe peal,” Kiriku lauluraamat, lk 5) ja olin koos noortega, kes iial ei kõhkle (vt „True to the Faith,” Hymns, lk 254). Kuigi olime perega tolles Venemaa piiriäärses Ida-Soome kogukonnas ainukesed viimse aja pühad, ei tekkinud mul nende laulude toel iial kõhklusi.
Aastate möödudes hakkasin mängima järjest paremini ning lisaks sellele, et õigel ajal õigeid noote tabada, suutsin ka ise muusikat luua. Õppisin valima muusikat palvemeelselt, et Vaim oleks koosolekul. Ja mis kõige tähtsam, minu tunnistus evangeeliumist tuli läbi muusika. Kui ma iialgi milleski kahtlesin, meenusid mulle iseenesest kirikulaulude sõnad, sõnumid ja tunded, mis nendega kaasnesid. Teadsin, et evangeeliumi põhimõtted ja talitused on õiged, sest olin need rida rea ja noot noodi järel selgeks saanud.
Mul on meeles üks päev, kui mu pühendumine nendele põhimõtetele proovile pandi. Olin 14-aastane. Mulle meeldis ujuda, unistasin ujumisest olümpiamängudel. Ma ei osalenud võistlustel pühapäeviti, kuid ujujana läksin üha paremaks. Enne Mexico olümpiamänge kutsus treener mind eritreeningutele.
Paraku toimusid need pühapäevahommikuti pühapäevakooli ajal. Mõtlesin ja jõudsin järeldusele, et võiksin minna trenni, pühapäevakoolist puududa ja jõuda õhtuseks sakramendikoosolekuks õigeks ajaks kirikusse. Kogusin bussipileti jaoks raha ja mul oli kõik planeeritud. Rääkisin oma plaanist laupäeval enne esimest treeningtundi emale.
Nägin ta silmis kurbust ja pettumust, kuid ta lausus vaid, et otsustagu ma ise, mida teha, mulle on õpetatud, mis on õige. Tol õhtul jäid laulu „Vali õige” sõnad mind kummitama („Choose the Right,” Hymns, lk 239). Need keerlesid mu peas ringi nagu katkine grammofoniplaat.
Pühapäeva hommikul oli mul kott ujumisasjadega ühes ja nooditasku teises käes. Lootsin panna ema uskuma, et lähen kirikusse. Läksin välja bussipeatusesse. Bussipeatus, kust sai sõita ujulasse, jäi minu poole tänavat, see, kust kirikusse oleksin saanud, jäi teisele poole. Ootamine ärritas mind. Mu kõrvus kumises tolleks päevaks pühapäevakooli alguseks planeeritud lauluviis „Kas olen teinud head?” („Have I Done Any Good?” Hymns, lk 223). Teadsin omast kogemusest, et raske rütmi, keeruliste sõnade ja kõrgete nootide tõttu võib see laul ilma korralikku saateta katastroofi põhjustada.
Kui ma neid mõtteid veeretasin, jõudsid kohale mõlemad bussid. Ujulasse viiv buss peatus, et mind peale võtta, ning kiriku poole sõitva bussi juht pidas samuti kinni ja vaatas mind nõutu pilguga, sest olin alati tema bussi peale läinud. Vaatasime teineteisega mõned sekundid tõtt. Mida ma ootasin? Olin valinud Issanda (vt „Who’s on the Lord’s Side?” Hymns, lk 260). Olin lubanud minna sinna, kuhu soovib Tema, et ma läheksin (vt „Ei mäe tippu pea minema,” Kiriku lauluraamat, lk 46). Olin juba ammu teinud otsuse käske pidada (vt „Keep the Commandments,” Hymns, lk 303).
Enne kui mu aju südamele järele jõudis, asus keha tegutsema. Sööstsin pöörase kiiruga üle tee ja viipasin teisele juhile, et ta edasi sõidaks. Tasusin sõidu eest ja liikusin kirikusse suunduva bussi tagaossa, vaadates pealt, kuidas mu ujumisega seotud unistused vastassuunas sõidavad.
Kõik arvasid, et nutsin tol päeval, kuna tundsin Vaimu. Tegelikult nutsin ma hoopiski sellepärast, et mu lapsepõlveunistused oli just purunenud, ja et mulle hingamispäeval ujumine üldse oli mõttesse tulnud. Tol pühapäeval, nii nagu enne ja pärast seda, täitsin ma oma kutset.
Ajaks, mil pidin ülikooli minema, olin õpetanud mitu koguduseliiget laulmist juhatama ja klaverit mängima. Jätkasin klaverimängu ka ülikoolis ja käisin orelitunnis. Arvasin, et mu võimalused Ladina-Ameerikat näha on igaveseks kadunud, kui võistlusujumisest loobusin, aga kui olin saanud Brigham Youngi Ülikoolis magistrikraadi, teenisin ma misjonil Kolumbias. Andsin ka misjonil klaveritunde. Tahtsin jätta neile pühadele muusika. Kolumbia lapsed ja noored käisid kuuma päikese käes maha pikki kilomeetreid, et klaverit õppida. Ka nemad alustasid mängimist ühe käega, enne kui mõlema käega mängima õppisid. Nende ohverdused klaverimängu õppimisel olid minu omadest veelgi suuremad.
Minu ristimisest on möödas üle 50 aasta. Olen oma kodust Soomemaal palju kordi eemal olnud. Igal pool, kus iganes ma ka poleks olnud, on alati vajatud kedagi, kes kirikulaule klaveril saadaks. Muusika on keel, mis on rajanud mõistmise ja armastuse sildu kõikjal üle maailma.
Nüüd on mu liigesepõletikust vaevatud sõrmed aeglaseks jäänud. Minu asemele on astunud palju minust võimekamaid muusikuid. Mõeldes mu esimestele Kiriku-aastatele, ohverdustele, jalgsi maha käidud kilomeetritele ja asjadele, ilma milleta ma hakkama pidin saama, tunneb mu ema sageli kurbust. Ta arvab, et külm on see, mis mu liigesepõletikule kaasa on aidanud. Mina aga kannan oma „lahinguarme” rõõmuga. Valasin oma mure ja rõõmu muusikasse. Õppisin naerma ja nutma sõrmedega.
Mu süda hõiskab tänulikkusest, kui mõtlen, et Taevane Isa ja minu juhid hoolisid piisavalt palju, et paluda ühel noorel tütarlapsel sellist rasket ülesannet täita. See kutse aitas mul evangeeliumi sügavamini mõista ja võimaldas mul aidata teistel muusika kaudu Vaimu tunda. Olen elav tõestus sellest, et uued pöördunud vajavad kutset – isegi väikesed tüdrukud, kes ei oska klaverit mängida. Avastasin läbi oma esimese kutse, et koos Jumalaga pole miski võimatu ning et Tal on iga oma lapse jaoks plaan ja eesmärk. Läbi muusika sain ma vankumatu tunnistuse Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumist.
Illustreerinud Mike Malm.