Jututund
„Ma austan oma vanemaid ja teen oma osa oma pere tugevdamisel” (Minu evangeeliumistandardid).
„Tulge kõik siia! Algab jututund!” kutsus ema.
Josie oli kogu päeva jututundi oodanud. Igal õhtul kogunesid Josie, tema kaks väiksemat venda Ben ja Wes ning ema ja isa elutuppa, et rääkida pereasjust.
Isa oli Josie’le lubanud, et täna õhtul harjutatakse üheskoos hommikuteadete lugemist, millega Josie järgmisel päeval peab koolis üles astuma. Hommikuteadete lugemine oli Josie koolis eriline au. Josie pidi hommikul kooli valjuhääldi kaudu ette mängima oma lemmiklaulu ja seejärel lugema ette päevaste ürituste kava ja lõunamenüü.
Josie jooksis õhinal elutuppa ja oli valmis otsekohe alustama.
„Siin see meie kuulus teadetelugeja siis ongi!” ütles isa, kui Josie tema kõrvale diivanile potsatas. „Kuidas enesetunne on?”
„Olen elevil ja ärevil. Kardan, et ajan kogu kooli ees midagi sassi,” tunnistas Josie.
„Sellepärast me ju harjutamegi,” sõnas Isa. „Loe oma tekst ette, mina kuulan ja siis vaatame, kus midagi paremaks võiks teha.”
„Aitäh, isa,” ütles Josie.
Josie arutas isaga teksti mitu korda läbi. Siis tõusis ta püsti ja luges selle viimast korda kogu perele ette. Ema ja isa elasid talle palavalt kaasa, Ben kallistas teda ja Wes naeris ning plaksutas käsi.
Josie uinus õnneliku ja enesekindlana.
Järgmisel päeval läks kõik hästi. Kuigi Josie närveeris kõvasti, naeratas ta, kui kuulis raadiost oma lemmiklaulu. Tal oli hea meel, et oli isaga harjutanud ja nüüd teksti kiirustamata ilma ühegi veata ette oli suutnud lugeda.
„Sa olid väga tubli!” kiitis teda direktori asetäitja proua Blake.
Pärast tundide lõppu seisis Josie peatuses ja ootas bussi. Üks vanem poiss pöördus tema poole ja küsis: „Kas sina lugesid täna hommikul teateid?”
Josie naeratas ja vastas: „Jaa.”
„Miks sa just selle laulu valisid?” küsis poiss. „See oli tobe laul. Rikkusid sellega kogu hommiku ära.” Seejärel solvas ta teda inetu hüüdnimega ja naeris koos oma sõpradega.
Josie istus üksi bussi eesistmel. Ta tundis ennast väga halvasti.
Kui Josie koju jõudis, leidis ta ema ja Wesi kahekesi mängimas.
„Ema, ma tean, et praegu pole jutu tund, aga kas me ei võiks siiski kohe rääkida?” küsis Josie.
„Muidugi, Josie,” vastas ema. „Mis juhtus? Kas midagi läks hommikuteadete lugemisel halvasti?”
„Ei,” vastas Josie. „Kõik läks hästi. Vähemalt ma ise arvasin nii kuni üks poiss ütles, et ma olin valinud tobeda laulu. Ja siis kutsus ta mind veel inetu nimega ka…”
Ema patsutas käega põrandat enda kõrval. Josie läks ja istus maha. Ema tegi talle suure kalli. Josie ja ema rääkisid kõigest, mis sel päeval juhtus. Ka proua Blake’i kiitusest.
„Mul on kahju, et see poiss ja tema sõbrad sinuga nii inetult käitusid,” lohutas ema Josieʼt. „Aga paistab, et teised inimesed, keda sa austad – proua Blake näiteks – olid sinuga rahul. Meie isaga oleme sinu üle väga uhked. Sa nägid kõvasti vaeva ja see tasus ennast ära!”
Josie tegi emale kalli. „Aitäh, ema! Ma tunnen ennast juba palju paremini.” Josie oli rõõmus, et jututund võis olla igal ajal.
Illustreerinud Jared BECKSTRAND