Aeg rääkida, aeg kuulata

Rosemary M. Wixom

Algühingu üldjuhataja

Artikli aluseks on Salt Lake City vaiakonverentsi kõne 24. oktoobril 2010.

Meie püüdlused lävida üksteisega võimalikult hästi täna õnnistavad meie perekondi igavesti.

Ideaalses maailmas leiab iga laps koolist koju tulles eest taldrikutäie ahjusoojasid šokolaadiküpsiseid, suure klaasitäie külma piima ja ema, kes on valmis võtma aega, et last kuulata ja tema päevast rääkida. Kuna me ei ela ideaalses maailmas, siis võite küpsised ja piima ära jätta, kuid ärge jätke võtmata aega rääkimiseks ja kuulamiseks.

Kakskümmend üheksa aastat tagasi kurtis president James E. Faust (1920–2007), teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas, et pered veedavad liiga vähe aega koos. Mõelgem sellele, mis ta 29 aastat tagasi üldkonverentsil ütles: „Perede põhiprobleemiks on tänapäeval see, et me järjest vähem üksteisega koos aega veedame. … Koosveedetud aeg on hinnaline aeg – aeg, mida me vajame rääkimiseks, kuulamiseks, julgustamiseks ja selleks, et näidata, kuidas midagi teha.”¹

Kui me veedame koos aega ja räägime lastega, õpime meie neid tundma ja nemad õpivad tundma meid. Me räägime lapsega oma eelistustest, sellest, mida tunneb meie süda.

Mis on see esimene sõnum teie südames, mida oma lapsega jagada?

Prohvet Mooses õpetab meile 5. Moosese raamatus:

„Armasta Jehoovat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!

Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse!

Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” (5Mo 6:5–7; rõhutus lisatud.)

Ja lubage mul lisada veel „laua ääres õhtust süües”.

Kui tahame, et meie pere oleks igavesti koos, alustame ettevalmistustega juba täna. Kuna sammume oma elurajal vastu igavesele elule üheskoos, siis on jutuajamine lastega investeering igavesse perekonda.

Üks ema Ameerika Ühendriikidest Illinoisi osariigist jagas oma kogemusi sellest, kuidas tema oma lastega rääkimiseks aega leidis:

„Kui meie lapsed väikesed olid, oli mitmeid telesaateid, mida ma väga vaadata oleksin tahtnud. … Kahjuks näidati neid just siis, kui oli laste magamapaneku aeg.

… Ühel hetkel ma mõistsin, et olin telesaated lastest ettepoole tõstnud. Mõnda aega püüdsin unejuttu televiisori saatel lugeda, kuigi süda tundis, et nii pole õige. Mõeldes päevadele ja nädalatele, mis olid televiisori vaatamise tõttu kaotsi läinud, valdas mind süütunne ja otsustasin end muuta. Läks aega, enne kui suutsin end veenda, et suudan televiisori välja lülitada.

Kui ma umbes kaks nädalat polnud televiisorit mängima pannud, tundsin, nagu oleks koorem minu peal kergemaks läinud. Mõistsin, et mul on parem, koguni nagu puhtam olla, ja teadsin, et olin teinud õige otsuse.”²

Täiuslik jutuaeg on magamaminekuaeg.

Heelaman ütles noortest sõjameestest rääkides: „Nad kordasid mulle oma emade sõnu, öeldes: Me ei kahtle, et meie emad teadsid seda.” (Al 56:48)

Nad võtsid õppust oma emade sõnadest. Need emad õpetasid oma lastega rääkides Jumala sõna.

Suhtluse tallel hoidmine

Rääkimisest tuleb palju tulu ja vastane teab jutuajamise väge. Ta tahaks takistada vaimu, mis tuleb meie koju jutuajamise, kuulamise, üksteise julgustamise ja ühise tegutsemise kaudu.

Saatan püüdis tulutult takistada Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamist käesoleval evangeeliumi ajajärgul, üritades teha lõppu Joseph Smithi tõsisele jutuajamisele Jumala Isa ja Tema Poja Jeesuse Kristusega.

Joseph sõnas järgmist: „Koheselt olin ma haaratud mingist jõust, mis mind üleni vallutas ja millel oli minu üle selline hämmastav võim, et sidus mu keelepaelad, nii et ma ei suutnud rääkida.” (JSA 1:15)

Vastasele meeldiks meie keelepaelad kinni siduda – ta teeks mida iganes, et me ei saaks silmast silma südames olevaid tundeid kuuldavale tuua. Ta tunneb rõõmu kaugenemise ja vahelesegamise üle, teda rõõmustab lärm, talle valmistab rõõmu hoolimatus suhtlemisel – kõik, mis ei lase meil tunda inimhääle soojust ja tundeid, mis tekivad silmast silma juttu ajades.

Laste südamete kuulamine

Kuulamine on sama tähtis kui rääkimine. Vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on öelnud: „Kui kuulame armastusega, ei pea me murdma pead, mida öelda. Vaim annab meile seda teada.”³

Kuulates tunneme, mis toimub ümberolijate südames. Taevasel Isal on iga oma lapse jaoks plaan. Kujutage ette, kui saaksime heita põgusa pilgu iga oma lapse plaanile. Mis oleks kui võiksime teada, kuidas arendada nende vaimuandeid? Kui võiksime teada, kuidas motiveerida last saavutama oma potentsiaali? Kui võiksime teada, kuidas aidata lapsi, et nende lapsele omasesest usust tunnistus kujuneks?

Kuidas seda teada?

Alustada tuleb kuulamisest.

Üks viimse aja pühast isa ütles: „Saavutan rohkem head oma lapsi kuulates, kui nendega rääkides. … Olen pikapeale jõudnud äratundmisele, et mu lapsed ei taha kuulda minu aja jooksul järeleproovitud tarku valmisvastuseid. … Nende jaoks on oma küsimuste esitamine ja muredest rääkimine palju tähtsam kui minult vastuste saamine. Kui nad on kõik ära rääkinud ja ma olen piisavalt kaua tähelepanelikult neid kuulanud, ei vajagi nad tavaliselt minu vastuseid. Nad on oma vastuse juba leidnud.”⁴

Kõige tähtsamale keskendumine nõuab aega. Rääkimiseks, kuulamiseks ja julgustamiseks tuleb varuda aega. Seda ei saa teha kiirustades või ette planeerides. Kõige parem on seda teha mõne tegevuse käigus, siis, kui teeme midagi üheskoos: kas siis töötame, loome või mängime. Rääkimise ja kuulamise ajaks lülitame välja massikommunikatsioonivahendid, paneme käest maised segajad ja keskendume üksteisele.

See ei saa olema kerge. Kui oleme kõik segajad välja lülitanud, peame olema valmis selleks, mis järgmisena aset leiab. Vaikus võib tunduda algul ebamugavana. Kõiki võib tabada nõutus. Olgem kannatlikud. Oodake mõned sekundid ja tundke siis rõõmu. Pöörake tähelepanu ainult nendele, kes teie ümber, esitage nende kohta küsimusi ja asuge kuulama. Rääkige millestki, millest arvate, et see võiks teie lapsele huvi pakkuda. Visake nalja möödunu üle – ja unistage tulevikust. Isegi täiesti tühisest asjast võib kujuneda tähendusrikka arutelu objekt.

Igavese eesmärgi tähtsustamine

Möödunud kevadel käisin ma noorte naiste tunnis, kus õpetaja palus klassil kirja panna kümme asja, mida me esmatähtsaks peame. Pean tunnistama, et minu esimeseks mõtteks oli: „Number 1: tee korda pliiatsisahtel köögis.” Kui meie nimekirjad valmis said, palus Noorte Naiste juht meil neid jagada. Minu kõrval istus äsja 12-aastaseks saanud Abby. Tema nimekiri oli järgmine:

Mine ülikooli.
Saa sisekujundajaks.
Mine Indiasse misjonile.
Abiellu templis misjonil käinud noormehega.
Sünnita viis last ja raja oma kodu.
Saada lapsed misjonile ja ülikooli.
Saa „küpsise”-vanaemaks.
Hellita lapselapsi.
Õpi veelgi rohkem evangeeliumi tundma ja tunne elust rõõmu.
Mine tagasi Taevaisa juurde.

Ma ütlen: „Aitäh sulle, Abby! Sa õpetasid mind hoidma silme ees plaani, mille Taevane Isa meie kõigi jaoks on loonud. Kui sa tead, et kõnnid õigel teel – kui mõnikord tulebki ringi minna –, on sinuga kõik hästi. Kui keskendud oma rajal ülimale eesmärgile – ülendusele ja Taevase Isa juurde naasmisele, siis sinna sa ka jõuad.”

Kus hakkas Abby mõistma oma igavest eesmärki? See sai alguse kodus. See sai alguse perekonnas. Küsisin temalt: „Mida te olete oma perega teinud, et selliseid eesmärke püstitada?”

Abby vastas: „Lisaks pühakirjadelugemisele uurime me ka „Jutlusta minu evangeeliumit”” ja lisas: „Me räägime omavahel palju – räägime pereõhtu ajal, õhtusöögilauas, autoga sõites.”

Nefi kirjutas: „Me räägime Kristusest, me rõõmustame Kristuses, me jutlustame Kristusest.” Miks? „Et meie lapsed võiksid teada, millisest allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele.” (2Ne 25:26)

Rääkimine, kuulamine, üksteise julgustamine ja perega tegutsemine toob meid lähemale meie Päästjale, kes meid armastab. Meie püüdlused lävida üksteisega võimalikult hästi täna – just nimelt täna – õnnistavad meie perekondi igavesti. Ma tunnistan, et kui me räägime Kristusest, tunneme me Kristusest ja lepituse annist rõõmu ning meie lapsed saavad teada „millisest allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele”.