Et üldkonverentsist veel enam kasu saada
Kuigi me üldkonverentsi viimase istungi lõppedes ütleme „aamen”, ei tähenda see seda, et vaimne söömaaeg on sellega otsa saanud. See kestab edasi, kui uurime ja rakendame, mida konverentsil õpetati. Läbi aastate on prohvetid meid just sellele innustanud. Nii näiteks õhutas president Harold B. Lee (1899–1973) 1946. aastal liikmeid laskma konverentsikõnedel „suunata oma sõnu ja tegusid järgneva kuue kuu jooksul”. Ta selgitas: „Need on need tähtsad asjad, mida Issand peab sobivaks tänasel päeval sellele rahvale ilmutada.”1
1988. aastal kordas president Ezra Taft Benson (1899–1994) sama nõuannet, kui õpetas, et „järgmiseks kuueks kuuks peaks Kiriku konverentsiväljaanne võtma koha sisse teie põhiteoste kõrval, et võiksite seda sageli sirvida”.2
2008. aasta sügisese üldkonverentsi lõpus kinnitas president Thomas S. Monson taas konverentsikõnede uurimise tähtsust. Ta ütles: „Pidagem sellel üldkonverentsil kuuldut kaua meeles. Kõik edastatud sõnumid on kirjas ajakirja Ensign ja Liahona järgmise kuu väljaandes. Ma soovitan teil neid uurida ning neis sisalduva õpetuse üle mõtiskleda.”3
Kui olete uurinud konverentsisõnumeid ja mõtisklenud nende üle, kuidas mõtlete suurendada nende olulisust oma elus? Järgnevalt mõned soovitused, mis aitavad teil nendeks inspireeritud sõnadeks valmis olla, neid vastu võtta ja järgida:
Valmistuge inspiratsiooni saamiseks. Pole tähtis, kas te vaatate, kuulate või loete konverentsikõnesid, avage oma süda ja meel jumalikule inspiratsioonile. Vanem David A. Bednar Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on õpetanud, et olgu tahes kui mõjuvõimsalt kõneleja ka õpetaks, „tungib sõnumi sisu ja Püha Vaimu tunnistus südamesse vaid siis, kui vastuvõtja laseb sellel sündida”. Ta selgitas, et inspiratsiooni saamine „nõuab vaimset, hingelist ja füüsilist pingutust, mitte ainult passiivset kuulamist”.4
Järgnevad mõtted aitavad teil valmistuda selleks, et Vaim saaks teid õpetada:
-
Võtke aega ja looge rahulik õhkkond vaimsete õhutuste saamiseks.
-
Otsige palve kaudu jumalikku juhatust.
-
Pange kirja oma küsimused või mured, millele otsite vastuseid.
Katsuge sõnumitest aru saada. Elavad prohvetid ja apostlid õpetavad, selgitavad, õhutavad, hoiatavad ja tunnistavad. Süüvimine nende kõnedesse aitab teil mõista nende sõnumeid veelgi täielikumalt. Järgnevalt mõned mõjusamad uurimisviisid:
-
Esitage küsimusi. Näiteks: Mida tahab Issand mulle selle sõnumiga õpetada? Kuidas aitab see kõne mul paremini mõista mõnda evangeeliumi põhimõtet või pühakirjasalmi? Milliste lugudega illustreeritakse evangeeliumi põhimõtteid ja mida need mulle õpetavad?
-
Pange kirja märksõnad. Tehke endale selgeks, mis on kõneleja põhisõnum. Jagage kõne osadeks ja tehke kokkuvõte, mis olulisemad mõtted osade kaupa välja toob.
-
Lahutage kõne koostisosadeks. Pöörake tähelepanu õpetustele, pühakirjasalmidele, lugudele, hoiatustele, loeteludele, tunnistustele, üleskutsetele ja õnnistustele, mis on tulnud, kui nõu kuulda on võetud.
-
Lugege kõne mitu korda üle. Evangeeliumi tõdesid tuleb lugeda korduvalt mõistmaks kogu nende tähendust ja tähtsust. Igal lugemisel pange kirja see uus, mida märkasite, mida mõistsite.
Järgige õpitut. Kui kõnesid palvemeelselt uurite, hakkate nägema, kuidas sõnumid sobituvad teie ellu. Oluliste muudatuste tegemiseks tuleb esitada endale selliseid küsimusi nagu: kuidas ma Issanda tahte kohaselt õpitut elus rakendama peaksin, millist abi saan ma õpitust kodustes tegemistes, töö juures, Kiriku kutses? Pange kirja kõik mõtted, mis teil pähe tulevad, et need ei ununeks. See innustab teid elama õpetuste järgi ja te saate osa lubatud õnnistustest.
Üldkonverents on aeg, mil Issand ilmutab teile oma teenijate kaudu oma tahet. President Spencer W. Kimball (1895–1985) õpetas konverentsikõnede kohta järgmist: „Ühelgi tekstil või köitel teie raamaturiiulil – välja arvatud Kiriku põhiteosed – ei peaks olema niisugust tähtsat kohta – ja seda mitte oivalise või sisendava sõnakasutuse pärast, vaid mõtete pärast, mis näitavad teed igavesse ellu.”5