Esimese Presidentkonna sõnum
„Ta on üles tõusnud”
prohveti tunnistus
President Thomas S. Monsoni sõnul „on ristirahvast virgutav hüüd,” et Naatsareti Jeesus on surnuist üles tõusnud. „Ülestõusmise reaalsus toob viimsele kui ühele rahu, mis on ülem kõigest mõistusest” (vt Fl 4:7).1
Järgmistes mõttekatketes jagab president Monson oma tunnistust Päästja ülestõusmise kohta ja tänulikkust selle eest ning kuulutab, et kuna Poeg sai võitu surmast, saavad kõik Isa lapsed, kes tulevad maa peale, elada uuesti.
Elu pärast surelikkust
„Ma usun, et keegi meist ei suuda lõpuni aru saada selle tähtsusest, mida Kristus meie heaks Ketsemani aias tegi, kuid ma olen iga päev oma elus tänulik Tema lepitava ohverduse eest.
Ta oleks võinud veel viimasel hetkel ümber mõelda. Kuid Ta ei teinud seda. Ta langes kõigest madalamale, et kõiki päästa. Seda tehes andis Ta meile elu pärast surelikkust. Ta lunastas meid Aadama langemisest.
Ma olen Talle kogu südamest tänulik. Ta õpetas meile, kuidas elada. Ta õpetas meile, kuidas surra. Ta pani aluse meie päästmisele.”2
Surma sünguse kummutamine
„Teatud olukordades, nagu näiteks raskete kannatuste ja haiguse puhul, saabub surm halastava inglina. Kuid enamiku ajast mõtleme me surmast kui inimliku õnne verivaenlasest.
Ilmutatud tõe valguses surma süngus kaob. „Mina olen ülestõusmine ja elu,” lausus Õpetaja. „Kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb! Ja igaüks, kes elab ja minusse usub, see ei sure igavesti.”
Seesugune püha kinnitus hauale järgnevast elust võib tuua rahu, mida lubas Päästja, kui Ta oma jüngritele kinnitas: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!””3
Teda ei ole siin
„Meie Päästja elas taas. Aset oli leidnud kõige hiilgavam, trööstivam ja kindlust andvam sündmus inimkonna ajaloos – võit surma üle. Ketsemani ja Kolgata valu ja surmaheitlus olid pühitud, inimkonna päästmine kindlustatud, Aadama langemine õigeks pööratud.
Tühi haud tol esimese ülestõusmispüha hommikul oli vastuseks Iiobi küsimusele: „Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” Ma kuulutan kõigile oma hääleulatuses, et kui mees sureb, siis ta ärkab jälle ellu. Me teame seda, sest meil on ilmutatud tõe valgus. …
Mu armsad vennad ja õed, sügavaima kurvastuse tunnil võime me ammutada tõelist rahu ingli sõnadest tol esimese ülestõusmispüha hommikul: „Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud!””4
Kõik saavad jälle elama
„Me naerame, me nutame, me töötame, me mängime, me armastame, me elame. Ja seejärel me sureme. …
Ja surnuks me jääksimegi, kui poleks ühte Meest ja Tema missiooni, nimelt naatsaretlast Jeesust. …
Ma lasen oma häälel kajada kogu südamest ja tulihingeliselt ühe erilise tunnistaja tunnistusena ja kuulutan, et Jumal tõepoolest elab. Jeesus on Tema Poeg, Isa Ainusündinu lihas. Ta on meie Lunastaja, Ta on meie Vahemees Isa juures. Tema see oli, kes suri ristil, et teha lepitus meie pattude eest. Temast sai esmane nende seast, kes üles tõusevad. Kuna Tema suri, saavad kõik jälle elama.”5
Minu tunnistus
„Ma [teen] teatavaks oma iskliku tunnistuse, et surmast on võitu saadud, võit haua üle on saavutatud. Jõudku Tema poolt täide saadetud ja pühaks saanud sõnad kõigi teadvusse. Pidage neid meeles. Pidage neid kalliks. Pidage neid au sees. Ta on üles tõusnud!”6
Sõnumi õpetamine
Lugedes president Monsoni sõnumit, pöörake tähelepanu tema tunnistusele ülestõusmispühade tegelikust tähendusest. Küsige pere liikmete käest: „Milline tähendus on teie jaoks elava prohveti tunnistusel nendest tõdedest tänapäeval? Kuidas te saate neid tõdesid oma ellu rakendada?” Soovi korral jagage ka oma tunnistust.
Carl Heinrich Bloch. Uskmatu Toomas.