Noortele
Täiuslik jõululaupäev
Minu lapsepõlves oli jõuluõhtu iga-aastane tähtsündmus. Küpsetasime perega pitsat, käisime jõululaule laulmas ja kogunesime siis pühalikule jõulukoosolekule. Laulsime neljal väriseval häälel kirikulaule ja esitasime valjusti jõululaule muusikariistu ebatavaliselt kombineerides. Isa lõpetas õhtu alati jõulumõttega, mis tõi meile silmi rõõmupisarad. Jõuluõhtust paremat polnud!
Kui ma sain veidi vanemaks, võttis ema ühe naabrilapse, Kelly, oma hoole alla. Kelly tuli iga päev pärast kooli meie juurde, kuna tema ema Patty oli tööl. Kelly järgnes mulle nagu kutsikas – valjuhäälselt ja hädaldades. Tundsin alati kergendust, kui Patty tütrele järele tuli ning meid kodus perega omaette jättis.
Kord sain ma detsembris oma õuduseks teada, et ema oli kutsunud Patty ja Kelly meile jõuluõhtule. Minu jõuluõhtule! Ema naeratas ja kinnitas mulle, et see ei muuda midagi. Kuid ma teadsin paremini. Nad söövad ära kogu meie pitsa. Kelly norib meie laulmise kallal. Olin valmis kõige hullemaks jõuluõhtuks üldse.
Kui õhtu kätte jõudis, tulid Patty ja Kelly meie juurde ning me ajasime juttu, naersime ja laulsime. Emal oli õigus. Õhtu oli täiuslik. Kesköö paiku tänasid nad meid ja lahkusid vastumeelselt. Läksin magama, süda rõõmust pakatamas. Avastasin, et tõeliselt kallid jõulukingid jagades ei kahane. Kui me need ära anname, tuleb meeldivamaid jõulukinke üha juurde.