Esimese Presidentkonna sõnum, detsember 2012
Jõuluvaimu ülesleidmine
Aastaid tagasi kutsuti mind noore vanemana koos teistega ühte Salt Lake City haiglasse haigetele lastele õnnistusi andma. Haiglasse sisse astudes märkasime me kutsuvas tuledesäras jõulupuud ja selle laialiulatuvate okste all hoolikalt pakitud kingitusi. Seejärel kõndisime me mööda koridore, kus väikesed poisid ja türdukud – mõned neist kipsis käe või jalaga, teised tervisehäiretega, mis ehk nii varmalt ei paranegi – meid naerusui tervitasid.
Üks pisike tõsiselt haige väikemees hõikas mulle: „Mis su nimi on?”
Ütlesin talle oma nime ja ta uuris: „Kas sa annaksid mulle õnnistuse?”
Õnnistus sai antud, ja kui asusime tema voodi äärest minekule, lausus ta: „Suur aitäh!”
Jõudsime paar sammu astuda, kui kuulsin teda hüüdmas: „Vend Monson! Häid Jõule sulle!” Üle tema palge välgatas lai naeratus.
Sel poisil oli jõuluvaim. Ma loodan, et igaüks meist kannab südames ja elus jõuluvaimu – mitte üksnes käesoleval ajal aastas, vaid kogu aasta.
Kui meil on jõuluvaim, peame meeles Teda, kelle sündi me sel aastaajal mälestame: „Sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!” (Lk 2:11)
Tänapäeval möödub jõuluaeg suuresti kingituste tegemise vaimus. Ehk oleks meil kasulik küsida iseendalt, milliseid kingitusi soovib Issand sel armsal aastaajal minult endale ja teistele?
Lubage mul soovitada, et Taevane Isa tahab, et kingiksime Talle ja Tema Pojale oma kuulekuse. Lisaks on mul tunne, et Ta paluks meil olla ennastsalgavad ning mitte olla isekad, ahned ega riiakad, nii nagu Tema kallis poeg Mormoni Raamatus soovitab:
„Sest tõesti, tõesti, ma ütlen teile, et see, kellel on tüli vaim, ei ole minust, vaid on kuradist, kes … ärgitab inimeste südameid vihas üksteisega tülitsema.
Vaadake, see ei ole minu õpetus, et ärgitada inimeste südameid vihas üksteise vastu; vaid minu õpetus on, et sellised asjad peavad kaduma” (3Ne 11:29–30).
Sel imelisel aegade täiuse ajajärgul on meil lõpmata palju võimalusi armastada ja omalt poolt anda, aga need võimalused on ka kerged kaduma. Südamed ootavad rõõmustamist, head sõnad lausumist, teod tegemist ja hinged päästmist.
Üks jõuluvaimu sügavuti mõistnud inimene pani kord kirja:
Mina olen Jõuluvaim –
mina ajan vaeses kodus kahvatute nägudega laste silmad heast üllatusest suureks.
Mina lõdvendan ihnuskoi krampliku pihu ja maalin ta hinge kohati helgemaks.
Mina panen eakad tundma end taas noorena ja naerma nagu vanadel headel aegadel.
Mina hoian elus lapsepõlveromantikat ja toon unenägudesse maagiat.
Mina panen täidetud korvidega tulistjalu süngeid treppe ronima, tuues südameisse hämmastust, kui hea on maailm.
Mina panen priiskaja oma metsiku ja pillava eluviisi juures hetkeks peatuma ning andma murelikule armsale inimesele endast veidi märku, mis toob silmi rõõmupisarad – pisarad, mis uhuvad ära karmid kurbusekurrud.
Mina astun süngetesse vangikongidesse ja tuletan karastunud meestele meelde, kuidas oleks võinud minna, ning suunan pilgu headele aegadele, mis veel ees ootavad.
Tulen leebelt vaiksesse valgesse haigemajja ning toon huulile, mis ei jõua rääkida, vaikse väljendusrikka tänuvärina.
Mina panen kurnatud maailma tuhandel moel Jumalale palgesse vaatama ning unustama hetkeks selle, mis tühine ja tähtsusetu.
Mina olen Jõuluvaim.1
Leidku igaüks meist taas üles jõuluvaim – nimelt Kristuse Vaim!
© 2012. Kõik õigused kuuluvad Intellectual Reserve Inc-le. Trükitud Eestis. Ingliskeelse originaali heakskiit: 6/11. Tõlke heakskiit: 6/11. Originaali pealkiri: First Presidency Message, December 2012. Estonian. 10372 124
Sõnumi õpetamine
Jagades perega president Monsoni sõnumit, pöörake soovi korral tähelepanu tema küsimusele, milliseid kingitusi Issand käesoleval aastaajal meilt endale ja teistele soovib. Innustage pereliikmeid panema kirja mõtted (või väikesi lapsi joonistama pildi), kuidas „[leida] taas üles Jõuluvaim – nimelt Kristuse Vaim”.