Ruumi kasvada

Deborah L. Dougal

Issand teadis, et ma lokkan ja õitsen taas.

Minu abikaasa Jeroldi surmast oli möödunud mitu aastat. Vähk oli tulnud kiiresti ja agressiivselt ning kolme kuu pärast oli ta surnud. Töötasin aias ja mõtlesin parasjagu temale.

Üht taime ümber istutades tekkis mul mõte. Enne minu sekkumist oli taimel läinud keskpäraselt. See tundis end koduselt selles potis, milles ta oli, aga ei lokanud. Teadsin, et kui ma taime mingil hetkel ümber ei istuta, lõpetab see tõenäoliselt õitsemise ja võib-olla isegi kasvamise. Kindlasti ei suudaks taim endast parimat anda.

Seega otsustasin anda taimele kasvuruumi, selle suuremasse potti istutades. Mitte suurde potti – vaid sellisesse, mille läbimõõt oli vaid veidi suurem. Kui taimele palju ruumi annaksin, võiks see liiga palju vett saada ja juuremädanikku surra.

Ootasin, et taim näeb kohanemisel vaeva. See oli olnud üsna mugavalt potis, millega oli harjunud. Taim ei teadnud, et muutused aitavad tal kasvada. Mul oli vaja seda kosutada, andes sellele kohanemise ajal piisavalt valgust, vett ja lisatoitaineid. Teadsin, et lõpuks lööb see uuesti lokkama ja õitseb.

Mõeldes oma leseelule, mõistsin, et olen nagu see taim. Mul oli olnud mugav. Mul oli hästi läinud. Aga kui mu abikaasa suri, kuulsin Vaimu sosistamas, et olen jõudmas uude kasvufaasi. Oli veel asju, mida ma pidin selles elus õppima ja tegema.

Järgmise kahe aasta jooksul suri meie koguduses veel seitse meest. Hakkasin oma äsja leseks jäänud sõpru kokku kutsuma, et rääkida, teisi külastada ja teenida – et igaüks meist tunneks end veidi vähem üksikuna. Keegi meist ei soovinud, et meid ümber istutatakse. Kuid kohanedes sureliku eluga ilma abikaasata, avastasin, et suudan pakkuda tuge teistele, kes seisavad silmitsi sarnase väljakutsega. Samuti leidsin, et on palju võimalusi veeta aega laste ja lastelastega ning kinnitada neile, et Jeesuse Kristuse lepituse kaudu saab meie pere järgmises elus taas koos olla.

Ma poleks kunagi osanud oodata, milline kasv mind pärast abikaasa kaotust tabab. Kuid Taevane Isa istutas mind ümber, andis mulle ruumi kasvamiseks, pani mind veidi suuremasse potti – andes mulle uue ülesande, mis andis võimaluse kasvada.

Ma igatsen ikka veel iga päev Jeroldit. Aastaid hiljem on mul ikka veel raske kohaneda ilma temata olemise muutusega. Kuid ma tean, et Issand kosutab mind sellel teel. Aja jooksul ja Temasse uskudes lokkan ja õitsen taas.

Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Idaho osariigis.