„Issand pidas oma lubadust”, Liahoona, juuli/august 2022.
Viimse aja pühade hääled
Issand pidas oma lubadust
Kui olin kuulekas, said mulle ja mu perele osaks õnnistused.
Kaks kuud pärast seda, kui mind oli kutsutud meie vaiajuhatuses nõuandjaks, kaotasin töö. Muretsesin selle pärast, kuidas oma naist ja meie kahte last ülal pidada.
Uut tööd otsides pühendusin oma kutsele, mis andis mulle palju võimalusi oma vendi ja õdesid teenida. Tegelikult hõivas kutse mu aja sedavõrd, et mu naine muretses, kas vaias oleks veel kedagi, kes saaks mõne minu ülesande täita.
Ühel vihmasel õhtul vahetult enne pereõhtut helises telefon. Raskelt haige vend meie vaias vajas õnnistust ja mul paluti teda vaatama minna. Korraldasin kohe ühe sõbra endale kaaslaseks.
Kohale jõudes tundsin haige venna kohe ära ja olin telefonikõne eest tänulik. Paar päeva varem olin temaga vestelnud kutsest vaias. Pärast seda, kui olime teda võidnud ja õnnistanud, ütlesime talle, et tuleme hiljem tagasi, et teda külastada.
Koju jõudsin hilja ja märjana, kuid meil oli veel aega lühikeseks koduõhtu tunniks. Otsustasime vaadata videot Eelijast ja Sarepta lesknaisest.
Kui lesknaine valmistus endale ja pojale viimast söögipalukest valmistama, ütles Eelija talle: „Esmalt valmista sellest mulle pisuke kook ja too see minule. Pärast valmista enesele ja oma pojale!” Tema kuulekuse tõttu ei lõppenud jahu vakast ja õli ei vähenenud kruusist kuni päevani, mil Jehoova andis maale vihma. (Vt 1 Kn 17:13–14)
Eelija sõnad „esmalt valmista sellest mulle” lõikasid mulle südamesse. Pisarsilmil ütlesin oma naisele: „Nii see on! Esiteks peame täitma kõik Issanda käsud ja pärast seda tulevad õnnistused.”
Nii nagu Eelija lesknaisele antud tõotuses, ei lõppenud ka meie toit ja õli minu töötu oleku ajal. Issand teadis meie rasket rahalist olukorda ja õnnistas meid. Juba järgmisel hommikul pärast meie koduõhtut pakuti mulle tööd.
Ma tean, et Issand peab oma lubadusi. Tänu sellele kogemusele on minu usk suur, nagu ka minu tänutunne Tema vastu.