Liahoona
Toitke oma hinge sagedase palvega
Aprill 2024


„Toitke oma hinge sagedase palvega”, Liahoona, aprill 2024

Igakuine Liahoona sõnum, aprill 2024

Toitke oma hinge sagedase palvega

Me vajame oma Taevase Isaga suhtlemisel vaimset kosutust, õnnistust, mis on meile kõikjal ja alati kättesaadav.

Enos palvetamas

Matt Reieri foto näitlejast, kes mängib Enost

Oleme kõik varem nälga tundnud. Näljatunne on viis, kuidas keha ütleb meile, et vajab toitu. Ja kui oleme näljased, teame, mida peame tegema – sööma.

Ka meie vaim annab meile teada, kui vajame vaimset toitu. Kuid tundub, et meil on lihtsam ignoreerida vaimset nälga kui füüsilist nälga.

Just nagu on palju erinevaid toite, mida saame süüa, kui oleme näljased, saame teha erinevaid asju, et oma vaimset nälga leevendada. Näiteks võime toituda Kristuse sõnadest (vt 2Ne 32:3) pühakirjades ja prohvetite sõnade kaudu. Me võime regulaarselt kirikus käia ja sakramenti võtta (vt ÕL 59:9). Me saame teenida Jumalat ja Tema lapsi (vt Mo 2:17).

Kuid meile on igal ajal ja igal eluhetkel saadaval ka üks teine vaimse kosutuse allikas, olenemata asjaoludest. Me saame Taevaisaga alati suhelda palve kaudu.

„Mu hing nälgis”

Kui prohvet Enos metsas metsloomi jahtis, mõtles ta sõnadele, „mida [oli] tihti kuulnud oma isa rääkimas igavesest elust ja pühade rõõmust”. Need sõnad „vajusid sügavale [tema] südamesse” (En 1:3).

Kuna Enos oli sellises vaimses meeleseisundis, tundis ta tugevat vajadust: „Mu hing nälgis,” ütles ta (En 1:4; rõhutus lisatud).

Mida tegi Enos, kui tundis seda vaimset nälga, vajadust vaimse kosutuse järele? „Ma põlvitasin maha oma Looja ette,” ütles ta, „ja hüüdsin teda vägevas palves ja anumises omaenda hinge eest” (En 1:4).

Enose vaimne nälg oli nii suur, et ta palvetas „päev läbi ‥ ja kui öö tuli, [ta] ikka veel [tõstis] oma hääle kõrgele, et see ulatus taevasse” (En 1:4). Lõpuks vastas Jumal tema palvele ja andestas ta patud. Enos tundis, kuidas tema süü oli ära pühitud. Kuid tema vaimne kosutus ei lõppenud sellega.

Ta õppis tundma usu väge Jeesusesse Kristusesse ja valas kogu oma hinge oma rahva – isegi oma vaenlaste – heaks. Ta sõlmis Issandaga lepingud ja sai Temalt tõotused. Ja pärast Enose võimsat palvet läks ta oma rahva sekka, kuulutades prohvetlikult ja tunnistades sellest, mida ta oli kuulnud ja näinud. (Vt En 1:5–19.)

Mitte igale palvele ei vastata nii dramaatiliselt, kuid meie kogemused palvega võivad siiski olla tähendusrikkad ja elumuutvad. Me võime õppida Enose palvekogemusest mõned olulised õppetunnid. Näiteks:

  • Püüdlus elada täielikult evangeeliumi järgi võib aidata meil tunnetada oma vaimset nälga.

  • Meie vaimne nälg võib ja peaks meid põlvili suruma, et Taevaselt Isalt abi otsida.

  • Taevase Isa poole palvetamine võib aidata leevendada meie vaimset nälga – ja teha veel enamat.

  • Me võime palvetada igas kohas ja igal ajal.

  • Palve võib aidata meil meelt parandada.

  • Palve võib tugevdada meie usku Jeesusesse Kristusesse.

  • Võime saada isikliku tunnistuse, et meie Taevane Isa kuuleb meid ja on meist teadlik.

  • Palve kaudu saadud tunnistus ja jõud võivad aidata meil teisi teenida ja tugevdada.

Vanem Soares poisina

Minu kogemus palve väega

Nagu Enos, õppisin ka mina mõned neist samadest õppetundidest isikliku kogemuse kaudu. Minu vanemad liitusid Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga, kui olin väike poiss, ja mind ristiti, kui olin kaheksa-aastane. Minu südames oli alati hea ja soe tunne oma Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse, Tema taastatud evangeeliumi ja Tema Kiriku suhtes. Kuid alles peaaegu 16-aastaselt hakkasin palvetama, et teada nende asjade tõesusest.

Minu inspireeritud piiskop palus mul õpetada noorte Pühapäevakooli tundi. Ma pidin andma õppetunni selle kohta, kuidas me saame palve kaudu evangeeliumi kohta tunnistuse saada. See piiskopi ülesanne pani mind oma tunnistuse üle sügavamalt mõtlema. Olin võtnud aega Mormoni Raamatu uurimiseks ja tundsin alati, et Kirik on tõsi. Olin alati uskunud Päästjasse Jeesusesse Kristusesse, kuid ma polnud kunagi võtnud südamesse Moroni lubadust, mis on kirjas salmides Moroni 10:4–5. Ma polnud kunagi palvetanud evangeeliumi õigsuse kohta.

Mäletan, et tundsin oma südames, et kui kavatsen neile noortele õpetada, kuidas palve kaudu tunnistust saada, peaksin ma ise tunnistuse saamise nimel palvetama. Mu hing nälgis – võib-olla teistmoodi kui Enosel, kuid sellest hoolimata tundsin ma vaimset vajadust.

Õppetundi ette valmistades põlvitasin ja avaldasin oma südamesoovi Taevasele Isale, et Ta kinnitaks tõde, mida ma sisimas tundsin. Ma ei oodanud mingit suurt ilmingut. Kuid kui ma küsisin Issandalt, kas evangeelium on tõsi, tuli mu südamesse väga sulnis tunne – see tasane, vaikne hääl, mis kinnitas mulle, et see on tõsi ja et ma peaksin jätkama seda, mida tegin.

Tunne oli nii tugev, et ma ei saanud kuidagi seda vastust tähelepanuta jätta ja öelda, et ma ei tea. Veetsin terve selle päeva nii õnnelikuna. Mu meel oli taeva küljes kinni ja mõtisklesin selle kauni tunde üle, mis mu südames on.

Järgmisel pühapäeval seisin oma kolme-nelja klassikaaslase ees, kes kõik olid minust nooremad. Ma tunnistasin neile, et Taevane Isa vastab nende palvele, kui neil on usku.

Vanem Soares

Vastus, mille vanem Soares noorena oma palvele sai, on võimaldanud tal tunnistada – misjonärina (ülal), isana ja abikaasana ning apostlina –, et Taevane Isa vastab meie usupalvetele.

Sellest ajast peale on see tunnistus jäänud minuga. See on aidanud mul otsuseid langetada, eriti hetkedel, mil olen silmitsi seisnud väljakutsetega. Tol päeval öeldud palve koos täiendavate tunnistustega, mida olen aastate jooksul saanud, on võimaldanud mul inimestele veendunult tunnistada, et nad võivad saada vastuseid Taevaselt Isalt, kui nad usus palvetavad. See on olnud tõsi, kuna olen tunnistanud misjonäri, Kiriku juhi, isa ja abikaasana ning isegi täna, kui tunnistan apostlina.

Millal ja mille nimel palvetada?

Muidugi ei palveta me ainult siis, kui tunneme erilist vaimset vajadust. Niisiis, millal peaksime palvetama? Ja mille nimel me peaksime palvetama? Lühike vastus on alati ja kõige nimel.

Jumal on meie Taevane Isa. Selle teadmine muudab seda, kuidas me palvetame. Prohvet Joseph Smith õpetas: „Kui meil on teadmine Jumalast, siis saame me teada, kuidas Temale läheneda ja kuidas küsida, nii et saaksime vastuse. ‥ Kui me oleme valmis tulema Tema juurde, siis on Tema valmis tulema meie juurde.”1

Meie Taevane Isa on alati valmis meid kuulama ja soovib, et me Tema poole regulaarselt ja sageli palvetaksime. „Kõikides oma toimetustes pea nõu Issandaga” (Al 37:37) ja palvetage hommikul, keskpäeval ja õhtul. Me peaksime palvetama kodus, tööl, koolis – kõikjal, kus viibime, ja kõigi oma ettevõtmiste eest (vt Al 34:17–26).

Me peaksime palvetama oma peredes (vt 3Ne 18:21). Me peaksime palvetama „häälega ja oma südames, avalikult ja salajas” (ÕL 81:3). „Ja kui [me] ei hüüa Issanda poole, siis laske[m] oma südamel täituda ja pöörduge[m] tema poole lakkamatus palves oma heaolu ja ka nende heaolu eest, kes [meid] ümbritsevad” (Al 34:27). Ja me peame alati palvetama Isa poole Jeesuse Kristuse nimel (vt 3Ne 18:19–20).

Joseph Smith noorena

Walter Rane’i illustratsioon Joseph Smithist, koopiate tegemine keelatud

Taevase Isa poole pöördumine

Meie Taevane Isa tahab meid õnnistada. Ja Ta teeb seda – kui me palume. Prohvet Joseph Smith õpetas: „Pidage meeles, et ilma küsimata ei saa me midagi; seepärast küsige usus ja te saate neid õnnistusi, mida Jumal peab vajalikuks teile anda.”2

Meie regulaarsed ja sagedased palved on meie näljase hinge tasakaalustatud vaimse kosutuse oluline osa. Suhtlemine Taevaisaga palve kaudu on saadaval ja teretulnud kõikjal ja alati.

Üks mu lemmikpühakirjakoht õpetab, kuidas peaksime pöörduma oma Taevase Isa poole, kui me palveks põlvili laskume: „Ole alandlik, ja Issand, sinu Jumal, juhib sind kättpidi ning vastab sinu palvetele.” (ÕL 112:10) Kui oleme alandlikud ja kuulekad, on Taevane Isa meiega. Ta juhib meid kättpidi. Ta inspireerib meid, kuhu minna ja mida teha. Ta vastab meie palvetele vastavalt oma tahtele, viisile, ajastusele ja absoluutsele teadmisele sellest, mis on meile kasulik.

Peaksime seda meeles pidama ja hindama võimalusi läheneda Jumala troonile ja saada Tema käest õnnistusi.

Viide

  1. Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, (2011), lk 40, 41.

  2. Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, (2011), lk 131.