Piirkonnajuhtide sõnum
Tänulikkus sillutab tee „armuaujärje” juurde
Enne piirkonna seitsmekümneks kutsumist seisin silmitsi ühe oma usuteekonna kõige väljakutsuvama etapiga. Finantsraskuste tõttu polnud me võimelised ostma toitu, mis ajendas meid kogu oma vara ära müüma. Eriti valus oli, kui pidin pealt vaatama, kuidas minu abikaasa jätab hüvasti oma vanaema ja ema kallite meenetega. Kuna meie autos polnud bensiini, siis kõndisin läbi linna, otsides pandimaja.
Kõndides meenus mulle vestlus väga hea sõbraga, kes oli kogemas omaenda tõsiseid väljakutseid. Proovides teda aidata, soovitasin tal tänulikkust kasvatada. Tema vastus oli väga mõjuv: „Tänulik olemiseks pean mõtlema kellelegi, kelle kannatused on suuremad kui minu omad! On väga raske kedagi sellist leida.” Minu tundmused olid samasugused, kui tundsin oma naise kannatusi ja laste kurbust nähes end emotsionaalselt lõksus olevana. Seda hoolimata Päästja usaldamisest. Ta oli mulle öelnud: „Sa oled minu päralt”1. Ta oli mu valinud, lubades, et teeb mu „omandrahvaks kõigist rahvaist”2 ja „et ta tõstaks [m]ind kõrgemale kõigist rahvaist, keda ta on loonud”3. Olin ustavalt kinni pidanud kümnise, paastumise, palvetamise, templis teenimise kommetest, kuid lubatud „taevaluugid”4 jäid suletuks ning tundsin end hüljatuna.
Suurimate kannatuste keskel otsustasin esitada Issandale kaks fundamentaalset küsimust: „Oo Issand, mis on Sinu soov, et teeksin? Mida peaksin Sinu soovi kohaselt õppima?” Peaaegu kohe kerkis esile mõte: „Ja sündis, et ta ehitas kividest altari ja tegi ohverduse Issandale ning tänas Issandat, meie Jumalat.”5 See ajendas mind mõtisklema Lehhi täbara olukorra üle, kes teiste süü tõttu oli sunnitud oma kodu hülgama, jätma maha oma omandi, sealhulgas „oma maja ja oma pärandmaa ja oma kulla ja oma hõbeda ja oma hinnalised asjad ja ei võtnud kaasa mitte midagi.”6 Olles kogu oma elu veetnud Jeruusalemmas, jätnud maha eluaegsed unistused ja oma töö viljad, seisis Lehhi silmitsi näiliselt ületamatu väljakutsega. Aga tänulikkus oli põhimõte, mille järgi ta elas ja päästet otsis. „Suured ja imepärased on Sinu tööd, oo Issand, Kõikvõimas Jumal!”7
Lehhi jaoks ei sõltunud tänulikkus olukorrast, vaid see oli otsus konkreetse fookusega: Jeesus Kristus. Ja nii mõistsin ma tänulikult: „Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal!”8 Omaenese katsumuste keskel lõin harjumuse iga päev ehitada palve kaudu tänulikkuse altarit. Minu eesmärk oli olla tänulik ilma võrdlemiseta, ootusteta või välisest olukorrast sõltumata – see on põhjalik perspektiivi muutus.
Iga palve algul suunasin ma teadlikult oma mõtted Päästja elu ja missiooni suunas. See protsess tõi muutuse. Mida tõsisemalt ma tänulikkust väljendasin, seda rohkem tunnistas Vaim halastuse ja armu tõdedest. Selle harjumuse kaudu sain tunnistuse oma Päästja „selle viimase ohverduse eesmärgi[st]”9 ja et Tema „süda on täis kaastunnet [m]eie vastu!”10
Oma halastuse sülemis tundis Ta mind täiuslikult. Kui minu tänulikkus leidis väljenduse, siis minu usk muutus sügavamaks ja minu hing rõõmustas. Ma mõistsin, et need igapäevased tänulikkuse altarid sillutasid teed „armuaujärje”11 juurde. Pärast seda õnnistati meid nii materiaalselt kui ka vaimselt. Aga kõige eest, mida ma olen läbi elanud, ei tahaks ma ühegi kuningaga kohti vahetada. Minu katsumused viisid mind lähemale minu Päästjale Jeesusele Kristusele ning aitasid mul Teda tundma õppida. Ta elab!