„Kavand ühtsuseks Jeesuses Kristuses,” Liahoona, okt 2024.
Liahoona kuusõnum, oktoober 2024
Kavand ühtsuseks Jeesuses Kristuses
Kui me 4. Nefi rahva sarnaselt Jeesuses Kristuses ühineme, tunneme erinevuste asemel ülekaalukat soovi üks olla, mille tulemuseks on õnn.
Me elame ajastul, mil üle kogu maakera levib lahkhelide ja vaidluste tulv. Need lõhestavad jõud ähvardavad tehnoloogia abil ja jahtunud südamega inimeste ässitusel ka meie südant põlgusega täita ja meie suhtlemist tülidega rikkuda. Kogukonna sidemed purunevad. Sõda möllab.
Kuid kõige selle taustal ihkavad tõelised Jeesuse Kristuse järgijad rahu ja püüavad ehitada aktiivselt teistsugust ühiskonda – sellist, mis põhineb Jeesuse Kristuse õpetustel. Päästja on andnud meile seetõttu kohustuse: „Olge üks; ja kui te ei ole üks, pole te minu omad” (ÕL 38:27). Ühtsus on tõesti tõelise Jeesuse Kristuse Kiriku tunnus.
Kuidas tegutseda lahkhelisid ja tüli tekitavate jõudude vastu? Kuidas saavutada ühtsust?
Õnneks tuuakse Mormoni Raamatus 4. Nefi raamatus meile selle kohta eeskuju. Selles peatükis on lühidalt kirjas, kuidas inimesed elasid pärast seda, kui Päästja oli neid külastanud, õpetanud ja nende seas oma Kiriku rajanud. Sellest loost nähtub, kuidas need inimesed saavutasid õndsa ja rahumeelse ühtsuse, ning see annab meile mudeli, mida järgides me ka ise sellise ühtsuseni jõuame.
Usule pöördumine
Me loeme 4. Nefi 1:1: „Jeesuse jüngrid olid moodustanud Kristuse kiriku kõikjal üle kogu maa. Ja [inimesed] tulid nende juurde ja parandasid tõeliselt meelt oma pattudest.”
Me ühineme Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse ümber. Kui keegi õpib Jeesusest Kristusest, Tema evangeeliumist ja Ta Kirikust, tunnistab Püha Vaim tõest selle inimese südames. Seejärel saab igaüks meist võtta vastu Päästja kutse Temasse uskuda ja Teda meelt parandades järgida.
Nõnda algab inimese pöördumise teekond – eemale isekatest ja patustest soovidest ja Päästja poole. Ta on meie usu alus. Ja kui igaüks meist vaatab Tema poole igas oma mõttes (vt ÕL 6:36), saab Temast meie elus ühendav jõud.
Lepingud
4. Nefi ülestähendus jätkub nentides, et need, kes tulid Kirikusse ja parandasid meelt oma pattudest, „ristiti Jeesuse nimel; ja nad said ka Püha Vaimu” (4Ne 1:1). Nad olid sõlminud Jumalaga lepingu – erilise, siduva suhte.
Kui me sõlmime ja peame lepinguid, võtab igaüks meist Issanda nime enda peale. Lisaks võtame Ta nime enda peale rahvana. Kõikidest, kes sõlmivad lepinguid ja püüavad neist kinni pidada, saab Issanda rahvas, Tema eriline omand (vt 2Ms 19:5). Nõnda rändame lepingurajal nii omaette kui ka üheskoos. Meie lepingusuhe Jumalaga annab meile ühise eesmärgi ja identiteedi. Kui seome end Issandaga, aitab Ta meil oma „südamed ‥ kokku põimi[da] ühtsuses ja armastuses üksteise vastu” (Mo 18:21).
Õiglus, võrdsus ja vaeste abistamine
4. Nefi raamatu lugu jätkub: „Nende keskel ei olnud tülisid ega vaidlusi ning iga inimene kohtles teist õiglaselt.
Ja nende seas oli kõik ühine; seepärast ei olnud rikkaid ega vaeseid, orje ega vabu, vaid nad kõik olid saanud vabaks ja osasaajateks taevasest annist” (4Ne 1:2–3).
Issand tahab, et me oleksime ilmalikus asjaajamises üksteise suhtes õiglased ning ei petaks ega kasutaks üksteist ära (vt 1Ts 4:6). Kui saame Issandaga lähedasemaks, siis me „ei ole seda meelt, et üksteisele kahju teha, vaid et elada rahus ja anda igale inimesele nii, nagu tema puhul õiglane” (Mo 4:13).
Issand on käskinud meil hoolitseda ka vaeste ja puudusekannatajate eest. Me peaksime „jagama oma vara”, et neid meile jõukohaselt aidata, ilma nende üle kohut mõistmata (vt Mo 4:21–27).
Igaüks meist peab „austa[ma] oma venda nagu iseennast” (ÕL 38:24). Selleks et olla Issanda rahvas ja ühtne, peame kohtlema üksteist võrdsetena ning lisaks sellele ka tõepoolest üksteisesse võrdselt suhtuma ja tundma võrdsust ka südames – võrdsust Jumala ees, võrdset väärtust ja potentsiaali.
Kuulekus
Järgmine 4. Nefi raamatu õppetund pärineb sellest lihtsast salmiosast: „Nad kõndisid nende käskude järgi, mida nad olid saanud oma Issandalt ja oma Jumalalt” (4Ne 1:12).
Issand oli õpetanud neile inimestele oma õpetust, andnud neile käsud ja kutsunud teenijaid neid juhatama. Üks Tema eesmärke oli seeläbi tagada, et nende seas poleks vaidlusi (vt 3Ne 11:28–29; 18:34).
Issanda ja Tema teenijate õpetustele kuuletumine on ühtseks saamiseks oluline. See hõlmab meie pühendumist meeleparanduse käsule, kui meil jääb kuulekusest vajaka, ja üksteise aitamisele, kui püüame iga päev paremini tegutseda ja parem olla.
Kokku kogunemine
Järgmiseks saame teada, et inimesed 4. Nefi raamatus „jätka[sid] paastumises ja palvetamises ja kogune[sid] tihti, et palvetada ja ka Issanda sõna kuulata” (4Ne 1:12).
Meil tuleb kokku koguneda. Meie iganädalased jumalateenistused on oluline võimalus nii individuaalselt kui ka üheskoos jõudu leida. Me võtame sakramenti, õpime, palvetame, laulame koos ja oleme üksteisele toeks. Ka muud kokkusaamised aitavad tugevdada ühtekuuluvustunnet, sõprust ja ühist eesmärki.
Armastus
Seejärel antakse 4. Nefi raamatu ülestähenduses meile midagi, mis on ehk kõige selle peamine võti ehk miski, ilma milleta pole tõeline ühtsus saavutatav: „Maal ei olnud mingit tülitsemist Jumala armastuse pärast, mis elas inimeste südametes” (4Ne 1:15).
Isikliku rahuni jõuab siis, kui alandlikus leplikkuses tõeliselt Jumalat armastada. See on suur ja esimene käsk. Jumala armastamine kellestki või millestki muust rohkem on tingimus, mis toob tõelist rahu, tröösti, kindlust ja rõõmu. Kui meie armastus Jumala ja Jeesuse Kristuse vastu tugevneb, järgneb sellele loomulikult ka armastus pere ja ligimese vastu.
Suurim rõõm, mida me iial kogeme, saab meile osaks siis, kui me tunneme sügavat armastust Jumala ja kõigi Ta laste vastu.
Ligimesearmastus ehk Kristuse puhas armastus on tüli vastumürk. See on Jeesuse Kristuse tõelise järgija põhiomadus. Kui me alandame end Jumala ees ja palvetame kogu südame jõuga, annab Ta meile ligimesearmastust (vt Mn 7:48).
Kui me kõik püüdleme selle poole, et Jumala armastus elaks meie südames, tundub ühtsuse ime meile täiesti loomulikuna.
Jumalik identiteet
Lõpetuseks ilmutas 4. Nefi raamatu rahvas ühtsuse märki, mis väärib meie tähelepanu: „Ei olnud röövleid ega mõrvareid, ka ei olnud laamanlasi ega mingisuguseid -lasi, vaid kõik nad olid ühes Kristuse lapsed ja Jumala kuningriigi pärijad” (4Ne 1:17).
Sildid, mis olid inimesi sadu aastaid lahutanud, taandusid püsivama ja õilsama identiteedi ees. Nad nägid iseennast – ja ka kõiki teisi – vastavalt oma suhtele Taevase Isa ja Jeesuse Kristusega.
Mitmekesisus ja erinevused võivad olla meile head ja olulised. Kuid meie tähtsaimad identiteedid on seotud meie jumaliku päritolu ja eesmärgiga.
Eelkõige on igaüks meist Jumala laps. Teiseks on igaüks meist Kiriku liikmena lepingulaps. Ja kolmandaks on igaüks meist Jeesuse Kristuse jünger. Ma soovitan tungivalt, et keegi meist ei laseks ühelgi teisel tunnusel „kõrvale tõrju[da] või asenda[da] neid kolme püsinimetust ‥ ega neile nimetustele eelne[da]”.
Olge üks
Jumal on kutsunud kõiki Tema juurde. Tema juures on ruumi kõigi jaoks. Me võime kultuuri, poliitiliste vaadete, etnilise tausta, maitse ja palju muu poolest erineda. Kuid kui me ühineme Jeesuses Kristuses, siis nende erinevuste olulisus kahaneb ja asendub ülekaaluka sooviga üks olla – et me võiksime olla Tema omad.
Võtke 4. Nefi õppetunnid endale südameasjaks. Kui igaüks meist püüab kaasata neid olulisi ühtsuse elemente oma ellu, saaks ka meie kohta öelda sama, mida nende kohta: „Tõepoolest ei saanud olla õnnelikumat rahvast kõikide nende inimeste seas, keda Jumala käsi oli loonud” (4Ne 1:16).
© 2024 by Intellectual Reserve, Inc. All rights reserved. Printed in USA. English approval: 6/19. Translation approval: 6/19. Originaali pealkiri Monthly Liahona Message, October 2024. Estonian. 19359 124