„Taastamise hääled: Kogunemine Ohio osariiki”, Tule, järgne mulle – kodus ja kirikus kasutamiseks: Õpetus ja Lepingud 2025 (2025)
„Kogunemine Ohio osariiki”, Tule, järgne mulle – kodus ja kirikus kasutamiseks: 2025
Taastamise hääled
Kogunemine Ohio osariiki
Al Rounds. Kirtlandi küla
Phebe Carter
Paljude pühade seas, kes 1830. aastal Ohiosse kogunesid, oli Phebe Carter. Tema liitus Kirikuga Ameerika Ühendriikide kirdeosas, olles kahekümnendates eluaastates, kuigi tema vanemad ei liitunud. Hiljem kirjutas ta oma otsusest kolida Ohiosse, et pühadega ühineda.
„Mu sõbrad imestasid minu ettevõtmise üle, kuid midagi minu sees sundis mind seda tegema. Minu ema kurbus minu lahkumise üle oli vaat et rohkem, kui suutsin kanda, ja kui vaim poleks olnud minus, oleksin ma oma eesmärgi hüljanud. Minu ema ütles mulle, et näeks mind pigem hauas, kui niimoodi üksipäini südametusse maailma minemas.
„[Phebe],” ütles ta tundeliselt, „kas sa tuled minu juurde tagasi, kui leiad, et mormoonlus on vale?”
Vastasin: „Jah, ema, seda ma teen.” ‥ Minu vastus leevendas tema muret; kuid lahkuminek oli raske meile kõigile. Kui mul saabus aeg lahkuda, ei usaldanud ma ennast hüvasti jätma; seega kirjutasin oma hüvastijätu igaühele eraldi ja jätsin kirjad oma lauale, jooksin alumisele korrusele ja hüppasin vankrisse. Sellega jätsin ma maha oma armastatud lapsepõlvekodu, et siduda oma elu Jumala pühadega.”
Ühes nendest hüvastijätukirjadest kirjutas Phebe:
„Armsad vanemad – olen mõneks ajaks maha jätmas oma vanemate katusealust ‥. Ma ei tea, kui kauaks – tunnen suurt tänulikkust lahkuse eest, mille osaks olen saanud sündimisest praeguse ajani –, kuid paistab, et Jumal soovib, et nüüd oleks teisiti, kui on olnud. Jätkem kõik need asjad Jumala hooleks ja olgem tänulikud, et meil on lubatud nii kaua koos elada sellistes heades oludes, mis meil on, uskudes, et kõik asjad tulevad meile ühtlasi heaks, kui armastame Jumalat üle kõige. Mõistkem, et võime paluda ühe Jumala poole, kes kuuleb kõigi oma loodute siiraid palveid ja annab meile seda, mis on meile parim. ‥
Ema, ma usun, et on Jumala tahe, et ma lähen läände, ja olen veendunud, et see on olnud Tema tahe juba pikemat aega. Nüüd on avanenud selleks võimalus ‥ ; ma usun, et seda on teinud Issanda Vaim, mis on küllaldane kõigis asjus. Ärge muretsege oma lapse pärast; Issand trööstib mind. Ma usun, et Issand hoolitseb minu eest ja annab mulle seda, mis on mulle parim. ‥ Ma lähen, sest minu Õpetaja kutsub – ta on minu kohuse selgelt teada andnud.”