„130. õppetund. Missourist väljaajamine: kannatustes Jumala poole pöördumine”, Õpetus ja Lepingud: seminariõpetaja käsiraamat (2025)
„Missourist väljaajamine”, Õpetus ja Lepingud: seminariõpetaja käsiraamat
130. õppetund: Õpetus ja Lepingud 115–120
Missourist väljaajamine
Kannatustes Jumala poole pöördumine
1838.–1839. aasta sügis ja talv olid Missouri pühade jaoks äärmiselt raske aeg. Kui pinged Kiriku liikmete ja teiste Missouri elanike vahel kasvasid, andis kuberner Lilburn W. Boggs korralduse pühad osariigist välja ajada. Nende raskuste ajal pöördusid paljud Jumala poole ja said Temalt abi. See õppetund võib aidata õpilastel tunda rasketes olukordades suuremat soovi Jumala poole pöörduda.
Võimalikud õpitegevused
Kuhu te pöördute?
Võiksite kuvada järgmise avalduse ja paluda ühel õpilasel see ette lugeda.
Vanem Joseph B. Wirthlin (1917–2008) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on õpetanud:
„See, kuidas me rasketele aegadele reageerime, võib väga oluliselt mõjutada seda, kui õnnelikud ja edukad me elus olla saame.” (Joseph B. Wirthlin. Tulgu, mis tuleb, sa armasta seda!. – 2008. a sügisene üldkonverents)
-
Milliseid näiteid võite tuua, mis illustreerivad selles avalduses õpetatut?
Paluge õpilastel mõelda rasketele olukordadele, millega nad silmitsi seisavad või mida nad on varem kogenud. Seejärel paluge neil mõelda, kuidas nad tavaliselt oma keerulistele olukordadele reageerivad või on reageerinud. Võite paluda mõnel vabatahtlikul õpilasel jagada klassiga vastuseid, mis pole liiga isiklikud.
Innustage õpilasi õppimise ajal pöörama tähelepanu Vaimu õhutustele. Vaimsed õhutused võivad aidata neil teada, kuidas Jumal soovib, et nad rasketes olukordades reageeriksid.
Raskused Missouris
Selgitage, et aastal 1839 elas Missouri põhjaosas umbes 8000–10 000 püha. Jaanuarist märtsini oli enamik sunnitud oma maad ja kodud maha jätma. Järgmised kokkuvõtted võivad aidata õpilastel mõista konteksti, mis nende asjaoludeni viis. Saate need kokkuvõtted kuvada või printida ja määrata mõned õpilased neid klassiga jagama.
Kokkuvõtete asemel võiksite vaadata videot „1838: The Year the Saints Were Driven Out of Missouri” (5:15), mille leiate aadressil ChurchofJesusChrist.org.
-
Viis aastat pärast seda, kui pühad olid Missouri osariigist Jacksoni maakonnast välja aetud, olid nad rajanud uusi kogukondi osariigi teistes piirkondades. Paljusid Missouri elanikke ajas vihale pühade kasvav arv ning kirikujuhtide avaldused, mille kohaselt pühad lubasid end tulevaste rahvajõukude vastu kaitsta. Asja muutis veel keerulisemaks see, et väike rühm Kiriku liikmeid hakkas ähvardama Kiriku vaenlasi (vt „Saints”, 1. kd, lk 313–315).
-
Kasvavad pinged pühade ja Missouri elanike vahel viisid lõpuks füüsiliste konfliktideni. Mõne väikese asula pühad olid sunnitud põgenema, kuna rahvajõugud hävitasid nende kodud ja vara. 25. oktoobril 1838 tapeti kolm viimse aja pühast meest ja üks Missouri kaitseväe liige konfliktis, mida hakati nimetama Crooked Riveri lahinguks (vt „Saints”, lk 323–328, 1. kd, lk 330–334, 335–345).
-
Missouri kuberner Lilburn W. Boggs sai suuresti liialdatud teateid, milles väideti, et lahingus tapeti 50–60 Missouri elanikku. Kuberner sai ka vannutatud ütlusi vihastelt endistelt Kiriku juhtidelt, kes andsid valetunnistusi Joseph Smithi vastu. 27. oktoobril 1838 andis kuberner Boggs välja korralduse, kuulutades: „Mormoone peab kohtlema kui vaenlasi ja tuleb ära hävitada või osariigist välja ajada” (vt „Saints”, 1. kd, lk 345–346).
-
Pärast seda, kui kuberner Boggs oma käsu andis, arreteerisid Missouri kaitseväe liikmed prohvet Joseph Smithi ja teised Kiriku juhid. Rahvajõugud ründasid Far Westi linna ja teisi viimse aja pühade asulaid (vt „Saints”, 1. kd, lk 347–358, 359–367).
-
Kui te oleksite olnud selle aja Kiriku liige, siis kuidas kirjeldaksite tundeid või küsimusi, mis teil võinuks tekkida?
-
Mida oleksite tahtnud ette võtta?
-
Nendel rasketel aegadel näitasid paljud pühad oma usku, pöördudes Jumala poole.
Järgmine lugu võib aidata õpilastel näha näidet selle kohta, kuidas üks Kiriku liige otsustas oma kannatuste ajal Jumala poole pöörduda. Soovi korral andke õpilastele käsileht pealkirjaga „Amanda Smithi lugu Hawn’s Millis”.
Saate seda ülestähendust koos klassiga uurida, paludes paaril õpilasel seda kordamööda ette lugeda. Õpilased võiksid seda uurida ka väikeses rühmas.
Amanda Smithi lugu Hawn’s Millis
30. oktoobril 1838 ründasid Missouri rahvajõugud viimse aja pühade asulat nimega Hawn’s Mill. Jõuk tulistas mehi ja poisse, kes olid läinud sepikotta, et otsida varjupaika ja kaitsta oma rahvast. Rünnakus hukkus 17 viimse aja püha ja üle kümne sai vigastada.
Vigastatute hulgas oli ka kuueaastane Alma Smith, kellel purunes kuulitabamusest terve puusaliiges. Alma ema Amanda Barnes Smith oli teda leides endast ära. Ta leinas ka oma abikaasat ja 10-aastast poega, kes mõlemad selles rünnakus tapeti.
Kuna keegi ei saanud teda aidata, kogus Amanda ülejäänud lapsed kokku ja palvetas juhatuse saamiseks. „Oo, mu Taevane Isa,” palvetas ta, „sa näed mu vaest haavatud poissi ja tead mu kogenematust. Oo, Taevane Isa, juhata mind, mida ma pean tegema.”
Kui Amanda oma palve lõpetas, kuulis ta häält, mis juhatas teda tuhka veega segama. Ta kasutas seda lahust, et Alma haav puhtaks pesta. Järgmisena tundis Amanda õhutust võtta jalakajuuri ja need pudruks tampida. Ta pani pudru Alma haavale ja mähkis selle linase riidega.
„Nüüd leba siin nii ja ära liiguta,” ütles ta oma pojale, „ja Issand teeb sulle uue puusa.”
Alma haav ei võimaldanud Amandal ja ta perel pärast rünnakut evakueeruda. Kui nädalad möödusid, määras rahvajõuk tema ja teiste järelejäänud pühade lahkumiseks tähtaja. Tähtaja saabudes Amanda hirm suurenes. Ta peitis end maisivarte sisse, et saaks valjuhäälselt palvetada, ilma et teda kuuldaks. Seejärel kuulis ta häält, mis kordas järgmiseid sõnu:
-
„Kes Jeesuses leidnud on endale toe,
-
sel üksildus rindu ei iial enam poe,
-
sest põrgujõud võitu ta üle ei saa,
-
ei eales ei iial ma teda hülga.”
Need sõnad kirikulaulust „On usk meile kalju” (Kiriku lauluraamat, nr 48) andsid Amandale uut jõudu ja julgust.
Mõne aja pärast oli Amanda õues, kui kuulis oma lapsi majas karjumas. Ta tormas majja ja nägi Almat mööda tuba ringi jooksmas. „Ma olen terve, ema, ma olen terve!” hüüdis ta. Amanda ja tema lapsed lahkusid Hawn’s Millist peatselt pärast seda.
(Kokkuvõte tehtud raamatust „Saints”, 1. kd, lk 347–350, 353–355, 378–379.)
-
Mis teile selles loos silma jäi?
-
Mida te seda lugu lugedes õppisite Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse kohta või tundsite nende vastu?
Kui õpilased jagavad oma vastuseid eelmisele küsimusele, võiksite paluda neil rääkida õpitavatest tõdedest, mis võivad neid katsumustes aidata. Üks tõde, mille õpilased võiksid leida, on järgmine: kui me pöördume oma kannatustes Jumala poole, võime kogeda Tema juhatust, tröösti ja jõudu.
Soovi korral laulge või kuulake koos klassiga laulu „On usk meile kalju” (Kiriku lauluraamat, nr 48). Sõnad, mis tugevdasid Amanda Smithi, leiate 7. salmist.
Pühakirjad, mis aitavad meil pöörduda Jumala poole
Võtke aega, et leida pühakirjakohti, mis võivad suurendada teie soovi pöörduda raskuste korral Jumala poole. Võite uurida mõnda või kõiki järgnevaid kirjakohti või leida teisi.
-
Mis oli teie uuritud salmides tähenduslikku? Miks?
-
Millal on Jumal teid või teisi, keda tunnete, õnnistanud, kui te raskes olukorras Tema poole pöördusite?
Eelmise küsimuse üle arutledes võiksite jagada näidet oma elust.
Mõelge oma elule.
Et aidata õpilastel mõtiskleda selle üle, mida nad on õppinud ja tundnud, paluge neil vastata oma pühakirjapäevikus vähemalt ühele järgmistest küsimustest.
-
Mida olete täna õppinud või tundnud, mis võiks teid tugevdada järgmine kord, kui seisate silmitsi keerulise olukorraga?
-
Mille tegemiseks olete saanud innustust sellest, mida täna õppisite?
Soovi korral paluge mõnel vabatahtlikul õpilasel kirjapandut jagada. Tunnistage tõdedest, mida olete arutanud, ja julgustage õpilasi tegutsema vastavalt õhutustele, mida nad on saanud.