„Olla koos liikmetega ning neid tugevdada”

Vanem Jeffrey R. Holland

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Meie tänane palve on, et iga mees ja naine lahkub sellelt üldkonverentsilt, pühendudes üha põhjalikumalt kogu südamest üksteisest hoolimisele.

Ralph Waldo Emersoni ümber sõnastades: „Kõige meeldejäävamad hetked elus on need, mil tunned ilmutuse tulva.”¹ President Nelson, ma ei tea kui mitut tulva me sel nädalavahetusel veel suudame kanda. Mõnel meist on nõrk süda. Kuid eks sa oskad ka nõrga südame korda teha. Missugune prohvet!

Jagan president Nelsoni eileõhtusest ja tänahommikusest imelisest teatest ja tunnistusest kantuna oma tunnistust, et need muudatused on näide ilmutusest, mis on juhatanud seda Kirikut algusest peale. Need on täiendav tõend sellest, et Issand kiirendab oma tööd selle õigel ajal.²

Kõik, kes te soovite teada nende muudatuste üksikasju, võtke palun teadmiseks, et kohe pärast konverentsi selle istungi lõppu saab alguse asjade käik, mis kaasab, mitte tingimata selles järjekorras, kirja saatmist Esimeselt Presidentkonnalt Kiriku igale liikmele, kelle e-posti aadress meil on. Kõik preesterluse ja abiorganisatsioonide juhid saavad manusena seitsme-leheküljelise dokumendi, mis sisaldab küsimusi ja vastuseid. Ja viimaks postitatakse need materjalid kohe veebilehele ministering.lds.org. „Paluge, siis antakse teile; otsige, siis te leiate.”³

Nüüd selle imelise ülesande juurde, mille president Russell M. Nelson mulle ja õde Jean B. Binghamile andnud on. Vennad ja õed! Kui kvoorumite ja abiorganisatsioonide töö saab ühinguti küpsemaks, võib sellest selgelt järeldada, et peaksime ka isiklikult küpsemaks saama – olema ise masinlike, osavõtmatult täidetud harjumuste asemel südamlikud jüngrid, mida Päästja oma maise teenimistöö lõpus väljendas. Valmistudes lahkuma oma ikka veel pahaaimamatu ja mõningases segaduses väikese järgijaterühma juurest, ei lugenud Ta neile teoks tegemiseks ette tosina jagu halduskohustusi ega andnud neile kolmes eksemplaris täitmiseks peotäit aruandeid. Ei, Ta võttis nende ülesande kokku ühe kõige aluseks oleva käsuga. „Üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud,” ütles Ta. „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!”⁴

Püüdes jõuda sellele evangeeliumi-ideaalile lähemale, hõlmab see äsja teatavaks tehtud preesterluse ja Abiühingu teenimistöö kontseptsioon muuseas järgmisi komponente, millest mõnda on Abiühingus juba imelise eduga juurutatud.⁵

Me ei räägi enam kodu- ja külastusõpetuse mõistest. Osalt seetõttu, et teenimine leiab paljuski aset mujal kui kodus, ja osalt seetõttu, et meie ühendusevõttu ei saa piiritleda ettevalmistatud õpetusega, kuigi õpetust võib loomulikult jagada, kui selleks on vajadus. Selle teenimistöö idee peaeesmärgiks on, nagu Alma päevil elanud inimestel, „vaa[data] oma rahva järele ja kosuta[da] neid sellega, mis õigemeelsusele kohane”.⁶
Me jätkame võimalusel kodude külastamist, kuid selliste kohalike olude tõttu nagu arvukus, pikad vahemaad, isiklik turvalisus ja muud raskendavad asjaolud ei pruugi me saada külastada igas kuus kõiki kodusid. Nagu Esimene Presidentkond on aastaid tagasi nõu andnud, andke endast parim.⁷ Lisaks sellele, mistahes ajakava te endale tegelikeks külaskäikudeks seate, saab seda kalenderplaani toetada telefonikõnede, kirjakeste, sõnumite, e-kirjade, videovestluste, Kiriku koosolekute ajal peetud jutuajamiste, ühiste teenimisprojektide, seltsitegevuste ja üha laieneva sotsiaalmeediamaailma võimalustega. Peaksin siiski rõhutama, et ulatuslike ühendusviiside juurde ei kuulu see kahetsusväärne mõtteavaldus, mida nägin hiljuti ühel auto kaitserauakleebisel. Seal seisis: „Kui lasen signaali, oled koduõpetatud.” Palun, palun, vennad (sest õed ei teeks kunagi midagi sellist – ma ütlen seda Kiriku vendadele), me tahame nende mugandustega rohkem hoolimist ja muretsemist, mitte vähem.
Mul on tunne, et see uus evangeeliumipõhise teenimise kontseptsioon tekitab teis peataolekut, et mis aruandes siis korda läheb. Ärge pabistage, sest aruannet pole – või vähemalt ei ole 31. kuupäeva „jõudsin viimasel minutil ära teha” aruannet. Me püüame ka selles osas küpsemaks saada. Ainsa aruandena kantakse ette vestluste arv, mida juhid on pidanud koguduses teenivate kaaslastega antud kvartalis. Nii lihtne kui see ka ei kostu, mu sõbrad, on need vestlused absoluutselt olulised. Ilma selle infota ei või piiskop teada oma rahva vaimsest ja ajalikust olukorrast. Pidage meeles, teenivad vennad esindavad piiskopkonda ja vanemate kvoorumi juhatust, mitte ei asenda neid. Piiskopi ja kvoorumi juhataja võtmed ulatuvad sellest teenimise kontseptsioonist kaugemale.
Kuna see aruanne erineb varem esitatud aruannetest, siis lubage ma rõhutan, et meil Kiriku peakorteris ei ole vaja teada, kuidas te oma inimestega ühendust hoiate või kus või millal te seda teete, me soovime vaid teada ja hoolime sellest, et te seda teete ja et te õnnistate neid igal võimalikul viisil.

Vennad ja õed! Meil on taeva kingitud võimalus demonstreerida terve Kirikuna Jumala ees puhast laitmatut jumalateenistust⁸: „[kanda] üksteise koormaid, et need oleksid kerged, ja [trööstida] neid, kes vajavad tröösti”,⁹ teenida lesknaisi ja vaeslapsi, abieluinimesi ja vallalisi, tugevaid ja vaevatuid, muserdatuid ja jõulisi, rõõmsaid ja kurbi – lühidalt öeldes meid kõiki, igaüht meist, sest kõigil on vaja tunda sooja sõbrakätt ja kuulda kindlat usutunnistust. Kuid, ma hoiatan teid, uus nimi, uudne paindlikkus ja vähesemad aruanded ei muuda meie teenimist karvavõrdki, kui me ei näe selles kutset hoolida üksteisest söakal uuel pühamal viisil, nagu president Nelson meile rääkis. Kui tõstame vaimusilmad, et elada armastuse seaduse järgi kõikehaaravamalt, avaldame austust neile põlvkondadele, kes on teeninud nii juba aastaid. Lubage ära märkida üks hiljutine näide sellisest pühendumisest, lootes, et Issanda käsk „olla koos [meie vendade ja õdedega] ning neid tugevdada”¹⁰ jõuab üha suurema hulga inimesteni.

Käesoleva aasta 14. jaanuaril, pühapäeval, veidi pärast kella viit õhtul, ajasid mu noored sõbrad Brett ja Kristin Hamblin oma kodus Arizona osariigis Tempe linnas juttu, kui Brett oli teeninud päev otsa piiskopkonnas ja Kristin oli olnud terve päeva hõivatud nende viie lapse eest hoolitsemisega.

Äkitselt kukkus möödunud aastal näiliselt edukalt rinnavähist toibunud Kristin teadvusetult kokku. Kõne hädaabinumbrile tõi kohale erakorralise abi meeskonna, kes püüdis teda meeleheitlikult elustada. Anuvalt palvetades helistas Brett veel kahel numbril: emale, paludes temale abi lastega seoses, ja oma koduõpetajale Edwin Potterile. Kogu viimane jutuajamine oli järgmine:

Nähes ekraanile kuvatud nime järgi, kes talle helistab, ütles Edwin: „Tere, Brett, kuidas läheb?”

Brett vaat et karjatas vastuseks: „Mul on vaja, et sa kohe siia tuled!”

Brett ei jõudnud veel aega arvestama hakata, enne kui tema preesterluse ametivend oli tema kõrval, aidates vaadata laste järele ja sõidutades vend Hamblini tema naist vedanud kiirabiauto taga haiglasse. Seal, vähem kui 40 minutit pärast esmast silmadesulgemist, kuulutasid arstid Kristini surnuks.

Breti nutta tihkudes hoidis Edwin teda oma käte vahel ja nuttis pikalt koos temaga. Jätnud seejärel Breti leinama teiste kokku tulnud pereliikmetega, sõitis Edwin piiskopi koju, et rääkida talle, mis oli just aset leidnud. Imeline piiskop läks otsekohe haiglasse, samas kui Edwin sõitis Hamblinite koju. Seal mängisid tema ja ta jooksuga kohale tulnud abikaasa Charlotte Hamblinite viie nüüd emata jäänud 3- kuni 12aastase lapsega. Nad pakkusid neile õhtusööki, pidasid ettekavatsemata kontserdi ja aitasid lastel valmistuda magamaminekuks.

Brett rääkis mulle hiljem: „Selles loos pole hämmastav see, et Edwin tuli, kui talle helistasin. Inimesed on alati nõus hädaolukorras aitama. Hämmastav on seejuures see, et just tema tuli mulle mõttesse. Ümberringi oli teisigi inimesi. Kristinil on vend ja õde, kes elavad mõlemad vähem kui viie kilomeetri kaugusel. Meil on suurepärane piiskop, ta on parim. Kuid minu ja Edwini suhe on selline, et tahtsin helistada abi vajades vaistlikult temale. Kirik annab meile struktureeritud võimaluse elada paremini teise käsu järgi – armastada, teenida ja kujundada oma vendade ja õdedega suhteid, mis aitavad meil läheneda Jumalale.”¹¹

Edwin ütles selle kogemuse kohta järgmist: „Vanem Holland, selle kõige juures on irooniline, et Brett on olnud meie pere koduõpetaja palju kauem, kui mina olen olnud nende oma. Aja jooksul on ta külastanud meid rohkem sõbrana kui ülesannet täites. Ta on olnud suurepärane eeskuju, aktiivse ja osavõtliku preesterluse kandja kehastus. Mu naise, meie poegade ja minu arvates pole ta keegi, kes on kohustatud meile iga kuu lõpus sõnumit tooma. Me peame teda sõbraks, kes elab meie tänavat pidi minnes nurga taga ja teeb siin maailmas kõik, et meid õnnistada. Mul on hea meel, et saan veidi sellest tagasi maksta, mis talle võlgu olen.”¹²

Vennad ja õed! Annan koos teiega au igale elukvartali ja koguduse õpetajale, nagu neid varem kutsuti, ning kodu- ja külastusõpetajale, kes on armastanud ja teeninud sel ustaval kombel läbi meie ajaloo. Meie tänane palve on, et iga mees ja naine ning meie vanemad noored mehed ja noored naised lahkuvad sellelt üldkonverentsilt, pühendudes üha põhjalikumalt kogu südamest üksteisest hoolimisele, ammutades selleks motivatsiooni vaid Kristuse puhtast armastusest. Vaatamata sellele, milliseid piiranguid või vajakajäämisi me endis ka ei näe, töötagem külg külje kõrval viinamäe Isandaga,¹³ andes Jumalale, meie kõigi isale, abikäe Tema paljunõudva ülesande täitmisel, milleks on palvetele vastamine, tröösti pakkumine, pisarate kuivatamine ja nõrkevate põlvede tugevdamine.¹⁴ Seda tehes oleme rohkem sellised Kristuse jüngrid, kes me peaksime olema. Armastagem üksteist nõnda, nagu Tema meid on armastanud,¹⁵ palvetan Jeesuse Kristuse nimel, aamen.