15:11

Hingede karjatamine

Vanem Gary E. Stevenson

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Me pöördume armastuses teiste poole, sest see on, mida meie Päästja meil teha käsib.

Hiljuti sõbraga vesteldes rääkis ta mulle, et kui ta oli kiriku noor vastristitud liige, tundis ta äkki millegipärast, et ta ei sobi enam oma kogudusse. Misjonärid, kes teda õpetasid, olid mujale teenima saadetud ja ta tundis, nagu oleks ta üksi jäetud. Omamata koguduses sõpru, leidis ta üles oma vanad sõbrad ja hakkas nendega tegema asju, mis viisid ta Kirikus osalemisest eemale – niivõrd, et ta hakkas karjast eemalduma. Pisarad silmis kirjeldas ta, kui tänulik ta oli, kui üks koguduse liige ulatas talle teeniva käe ning teda soojal ja kaasaval viisil tagasi kutsus. Mõne kuu pärast oli ta turvaliselt karjas tagasi, tugevdades teisi ja ka ennast. Kas me pole tänulikud sellele karjasele Brasiilias, kes vaatas selle noore mehe, vanem Carlos A. Godoy järele, kes nüüd Seitsmekümnete juhatuse liikmena minu selja taga istub?

Kas pole imetlusväärne, kuidas sellistel väikestel püüetel võivad olla igavikulised tagajärjed? See tõde on Kiriku teenimispüüdluste keskmeks. Taevane Isa võib meie väikesed igapäevased püüdlused millekski imeliseks muuta. On möödunud kõigest kuus kuud, kui president Russell M. Nelson kuulutas, et „ Issand on teinud tähtsaid muudatusi selles, kuidas me üksteise eest hoolitseme”,¹ selgitades, et „rakendame teiste teenimiseks uuemat pühamat lähenemisviisi. Me kutsume neid püüdlusi lihtsalt teenimiseks”.²

President Nelson selgitas samuti: „Issanda tõelise ja elava Kiriku tunnuseks on alati organiseeritud ja juhatatud püüdlused teenida Jumala lapsi ja nende peresid. Kuna see on Tema Kirik, siis teenime meie Tema teenijatena seda ühte, just nagu Tema seda tegi. Me teenime Tema nimel, Tema väe ja volitusega ja Tema armastava lahkusega.”³

Teie reaktsioon sellele teadaandele on olnud erakordne! Meie elava prohveti välja kuulutatud muudatustega seoses oleme kuulnud edulugusid pea igast vaiast kogu maailmas. Näiteks on teenivad vennad ja õed määratud peredele. Loodud on paarid, kuhu on kaasatud noored mehed ja noored naised. Teenimise kohta leiavad aset vestlused.

Ma ei arva, et see on kokkusattumus, et kuus kuud enne eilset ilmutuslikku teadaannet uuest tasakaalust evangeeliumi õpetamisel kodus ja kirikus⁴ anti meile ilmutuslik teadaanne teenimisest. Jaanuarist alates, kui me ühe tunni vähem kirikus jumalateenistusel veedame, aitab kõik, mida oleme teenimise kohta õppinud, tasakaalustada seda tühimikku kõrgema ja pühama kodukeskse hingamispäeva kogemusega pere ja lähedaste seltsis.

Nüüd, kus teenimise läbiviimise struktuur on paigas, võime küsida: kuidas me teame, et teenime Issanda viisil? Kas me aitame head karjast Talle omasel viisil?

Ühel hiljutisel arutelul kiitis president Henry B. Eyring pühade kohanemist nende märgatavate muutustega, kuid väljendas ka siirast lootust, et liikmed tunnetavad, et teenimine on midagi enamat kui pelgalt teiste lahkelt kohtlemine. Ta ei öelnud sellega, et lahkelt kohtlemine on tähtsusetu, vaid et need, kes mõistavad teenimise tõelist vaimu, mõistavad, et selles on midagi palju enamat kui ainult lahke kohtlemine. Issanda viisil teenimisel võib olla palju kestvam hea mõju, mis kandub edasi kogu igaviku jooksul, nagu see on olnud vanem Godoyga.

„Päästja näitas meile eeskuju kaudu, mida tähendab teenida nii, nagu Tema teenis armastusest. ‥ Ta ‥ õpetas inimesi enda ümber, palvetas nende eest ja trööstis ning õnnistas neid, kutsudes kõiki ennast järgima. ‥ Palvemeelselt ja [kõrgemal ning pühamal viisil] püüavad Kiriku liikmed teenida, nagu Tema seda tegi – „alati vaadata kiriku järele ja olla koos liikmetega ning neid tugevdada”, „külastada iga liikme kodu” ja aidata igaühel saada tõeliseks Jeesuse Kristuse jüngriks”.⁵

Me mõistame, et tõeline karjane armastab oma lambaid, tunneb neid kõiki nimepidi ning on neist isiklikult huvitatud.⁶

Mu kauaegne sõber veetis oma elu karjakasvatajana, tehes järskudes Kaljumägedes veiseid ja lambaid kasvatades rasket tööd. Kord rääkis ta mulle lammaste kasvatamisega seotud raskustest ja ohtudest. Ta kirjeldas, et varakevadel, kui suurel mäeahelikul oli lumi suuresti sulanud, saatis ta perekonna ligi 2000-pealise lambakarja suveks mägedesse. Seal vaatas ta kuni hilissügiseni lammaste järele, mil nad suvistelt karjamaadelt kõrbesse talvistele karjamaadele viidi. Ta kirjeldas, kui raske oli suure lambakarja eest hoolitseda, mis nõudis alustamist varahommikul ja lõpetamist hilisõhtul, tõusmist enne päikesetõusu ja õhtule jäämist, kui juba ammu pime oli. Tal polnud võimalik seda üksi teha.

Teised aitasid karja eest hoolitseda, sealhulgas kogenud töötajad, keda abistasid noored töötajad, kes oma kaaslaste tarkusest kasu said. Samuti olid talle abiks kaks vana hobust, kaks sälgu, kes välja õpetati, kaks vana lambakoera ning kaks-kolm lambakoera kutsikat. Suve jooksul said mu sõber ja ta lambad tunda tuult ja paduvihmu, haigusi, vigastusi, põuda ja peaaegu kõiki raskusi, mida suudame ette kujutada. Mõnel aastal pidid nad lammaste elus hoidmiseks kogu suve vett kohale vedama. Igal hilissügisel, kui talveilmad ähvardasid ja lambad mägedest ära toodi ja üle loeti, oli tavaline, et rohkem kui 200 lammast olid kaduma läinud.

Varakevadel mägedesse saadetud 2000-pealisest lambakarjast jäi alles alla 1800 isendi. Enamik puuduolevaid lambaid ei olnud haigustes hukkunud ega loomulikku surma surnud, vaid kiskjate, näiteks puumade või koiottide saagiks langenud. Kiskjad leidsid tavaliselt üles talled, kes olid turvalisest karjast eemaldunud, võttes endalt karjase kaitse. Kas mõtleksite korraks sellele, mida ma just kirjeldasin, vaimses tähenduses? Kes on karjane? Kes on kari? Kes on karjase abilised?

Issand Jeesus Kristus ise on öelnud: „Mina olen hea karjane ja tunnen omi ‥ ja ma jätan oma elu lammaste eest.”⁷

Prohvet Nefi õpetas samuti, et Jeesus „toidab oma lambaid ja temas nad leiavad endale söödamaa”.⁸ Ma tunnen püsivat rahu teades, et „ Issand on mu karjane”⁹ ja et Ta tunneb igaüht ning hoolitseb igaühe eest. Seistes elus silmitsi tuulte ja paduvihmade, haiguste, vigastuste ja põuaga, teenib Issand, meie Karjane, meid. Tema taastab meie hinged.

Samamoodi nagu mu sõber hoolitses oma lammaste eest, kui teda abistasid noored ja vanad töölised, hobused ja lambakoerad, vajab ka Issand abi raskes töös Tema karja eest hoolitsemisel.

Taevase Isa armastatud lastena ja Tema karja lammastena naudime õnnistust, et Jeesus Kristus igaühte isiklikult teenib. Samaaegselt on meil kohustus aidata teenida teisi meie ümber, olles ise karjased. Me kuuletume Issanda sõnadele „teeni mind ja mine edasi minu nimel ja kogu kokku minu lambad”.¹⁰

Kes on karjane? Iga mees, naine ja laps Jumala kuningriigis on karjane. Selleks pole vaja kutset. Niipea kui me ristimisveest tõuseme, oleme kutsutud seda tööd tegema. Me pöördume armastuses teiste poole, sest see on, mida meie Päästja meil teha käsib. Alma ütles: „Sest, milline karjane on teie hulgas see, kellel on palju lambaid, kuid ei vaata nende järele, et hundid ei tungiks tema karja ega õgiks seda? ‥ Kas ta ei aja teda välja?”¹¹ Iga kord kui meie ligimesed on ajalikult või hingeliselt hädas, tõttame neile appi. Me kanname üksteise koormaid, et need võiksid olla kerged. Me leiname nendega, kes leinavad. Me trööstime neid, kes vajavad tröösti.¹² Issand ootab seda meilt armastavalt. Ja saabub päev, mil peame andma vastust, kuidas me Tema karja eest oleme hoolitsenud.¹³

Minu karjasest sõber rääkis veel ühest tähtsast asjast karjamaal lammaste valvamise juures. Ta selgitas, et kadunud lammas on kiskjate ohu suhtes eriti haavatav. Tegelikult kulus 15 protsenti tema ja ta meeskonna ajast kadunud lammaste otsimisele. Mida kiiremini nad kadunud lamba üles leidsid, enne kui lammas karjast liiga kaugele hulkus, seda tõenäolisem oli, et lammas viga ei saanud. Kadunud lammaste leidmine nõudis kaua aega ja distsipliini.

Mõned aastad tagasi leidsin ma kohalikust ajalehest niivõrd intrigeeriva artikli, et ma hoidsin selle alles. Esilehel oli peakiri: „Pühendunud koer ei hülga kadunud lambaid.”¹⁴ Artiklis kirjeldati, kuidas väikesearvuline lambakari, mis kuulus ühele minu sõbra maadest mitte kaugel asuvale talule, oli millegipärast suvekarjamaale maha jäänud. Paar-kolm kuud hiljem jäid nad mägedes lumelõksu. Kui lambad maha jäid, jäi karjakoer koos nendega, sest tema kohustus oli nende järele vaadata ja lambaid kaitsta. Ta valvas ikka edasi. Seal ta oli – kuude viisi külmas ilmas ümber kadunud lammaste tiirutamas, pakkudes neile kaitset koiottide, puumade ja iga teise kiskja eest, kes võis lammastele kahju teha. Ta jäi sinna, kuni oli võimeline lambaid karjase ja karja kaitse alla tagasi juhtima või karja hoidma. Selle artikli esilehel olev foto võimaldab näha selle lambakoera silmis tema olemust ja hoiakut.

Uues Testamendis leiame tähendamissõna ja juhise Päästjalt, mis annab lisavalgust meie kohustusele kadunud lammaste karjasena, teenivate õdede ja vendadena:

„Kes teie seast, kui tal on sada lammast ja ühe neist kaotab, ei jäta need üheksakümmend üheksa kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab?

Ja kui ta on leidnud, võtab ta rõõmuga tema oma õlgadele,

ja kui ta koju tuleb, ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid ning ütleb neile: Rõõmutsege ühes minuga, sest ma leidsin oma lamba, kes oli kadunud!”¹⁵

Võttes kokku selles tähendamissõnas antud õppetunni, leiame väärtusliku nõuande:

Me peame kadunud lambad kindlaks tegema.
Me otsime neid, kuni nad leiame.
Kui me nad leiame, peame nad ehk oma õlgadele tõstma ja koju tooma.
Me ümbritseme nad sõpradega, kui nad tagasi jõuavad.

Vennad ja õed! Kadunud lambaid teenides võivad meile osaks saada suurimad mured ja suurim tasu. Kiriku liikmed Mormoni Raamatus „vaatasid oma rahva järele ja kosutasid neid sellega, mis õigemeelsusele kohane”.¹⁶ Me saame järgida nende eeskuju ja pidada meeles, et teenimist juhib Vaim, mis on paindlik ja kohandatud iga liikme vajadustele. Samuti on tähtis, et me püüame „aidata üksikutel inimestel ja peredel valmistuda nende järgmiseks talituseks, pidada kinni [nende] lepingutest ja saada enesega toimetulevaks”.¹⁷

Iga hing on meie Taevasele Isale hinnaline. Tema isiklik kutse teenida on Tema jaoks väga hinnaline ja tähtis, sest see on Tema töö ja hiilgus. See on üsna sõna otseses mõttes igaviku töö. Igaühel tema lastest on Tema silmis mõõtmatu potentsiaal. Ta armastab teid armastusega, mida te ei suuda isegi hakata mõistma. Nagu pühendunud lambakoer jääb Issand mägedesse, et kaitsta teid tuule, paduvihmade, lume ja kõige eest.

President Russell M. Nelson on meile viimasel üldkonverentsil õpetanud: „Meie sõnum maailmale [ja lubage mul lisada karjale, keda me teenime] on lihtne ja siiras: me kutsume kõiki Jumala lapsi mõlemal pool eesriiet tulema nende Päästja juurde, võtma vastu püha templi õnnistused, tundma kestvat õnne ja saama igavese elu vääriliseks.”¹⁸

Pöörakem oma pilgud sellele prohvetlikule nägemusele, et võiksime karjatada hingi templi poole ja lõpptulemusena meie Päästja Jeesuse Kristuse juurde. Ta ei oota, et saadaksime korda imesid. Ta üksnes palub, et tooksime meie vennad ja õed Tema juurde, sest Tal on vägi lunastada hingi. Ja kui me seda teeme, siis me saame endale selle lubaduse: „Siis te saate, kui Ülemkarjane ilmub, närtsimatu aupärja.”¹⁹ Ma tunnistan sellest ja Jeesusest Kristusest, meie Päästjast ja meie Lunastajast. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.