Matteuse 8:23–27; Markuse 4:35–41

Jeesus vaigistab tormi

„Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?“ küsisid jüngrid Päästjalt, kui tuul ja lained nende väikest paati raputasid (vt Markuse 4:37–38). Lootusetus olukorras võime avastada, et otsime meeleheitlikult abi ning seame Päästja hoole meie vastu küsimärgi alla. Ent kuitahes lootusetu meie olukord ka on, Jeesusel Kristusel on võime ja suutlikkus meie koormaid kergendada, meie vaevusi sõidelda ning öelda: „Ole vait ja vaga!“ (Markuse 4:39). Selle tunni eesmärk on aidata Sul rasketel aegadel vastu võtta Issanda rahu ja tasakaalu.

Millised on Sinu hirmud?

Meie elus on aegu, mil tundub, nagu oleksime keset mäslevat tormi. Teinekord võivad sellised elu keeristormid meis hirmu tekitada.

Vanem Ronald A. Rasband Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist jagas näiteid hirmudest, mis meil mõnikord võivad esineda. Mõtle sarnaste hirmude peale, mis Sinul on.

„Meie vallalised täiskasvanud kardavad võtta vastutust, näiteks abielluda. Noored abikaasad .. võivad karta selles üha pahelisemas maailmas lapsi saada. Misjonärid kardavad paljusid asju, eriti võõrastega rääkimist. Lesed kardavad üksi elamist. Teismelised kardavad, et neid ei võeta omaks. Koolilapsed kardavad esimest koolipäeva. Üliõpilased kardavad eksamitulemusi. Me kardame ebaõnnestumist, äraütlemist, pettumust ja teadmatust. Me kardame orkaane, maavärinaid ja tulekahjusid, mis laastavad maad ja nõuavad elusid. Me kardame, et ei osutu valituks, ja samal ajal, et just meid valitakse. Me kardame, et pole piisavalt head. Me kardame, et Issand ei õnnista meid. Me kardame muutusi ja meie hirmud võivad muutuda paanikaks.“

(Ronald A. Rasband. Ärge kartke. – 2018. a sügisene üldkonverents)

Kirjuta oma pühakirjapäevikusse vastused järgmistele küsimustele.

• Millised Sinu hirmud on sarnased nendega, mida vanem Rasband nimetas?

• Kuidas võivad need hirmud mõjutada Sinu usku? Miks?

• Mida oleks Sul võimalik teha, et saada Päästjalt nende hirmude ületamisel abi?

Täna õppides otsi tõdesid, mis aitavad Sul vastu võtta Issanda rahu, et oma hirme leevendada.

Hirmutav kogemus

Pühakirjades kirjeldatud sündmuste ettekujutamine on õpioskus, mis aitab märkimisväärselt suurendada õpingute mõju ja tõhusust. Uuri salme Markuse 4:35–38 ja püüa ette kujutada nendes salmides kirjeldatud jüngrite kogemusi.

1. Joonista järgnev oma pühakirjapäevikusse. Täienda oma joonistust, kui tunnis seda palutakse või Püha Vaim Sind selleks õhutab.

Joonista oma pühakirjapäevikusse lihtne pilt salmides Markuse 4:35–38 kujutatud stseenist. Lisa detaile, mida vajalikuks pead. Pilti kasutad Sa kogu tunni jooksul, et seda lugu oma eluga seostada. Joonistamise ajal esita endale järgmised küsimused.

• Millisena kujutad ette paati?

• Mida võisid jüngrid teha, kui lained paati raputasid?

• Milline võis Sinu arvates torm välja näha ja tunduda?

Mõtle, kuidas võiksid selles loos kirjeldatud sündmused sümboliseerida olukordi, mis on juhtunud, toimuvad praegu või võivad tulevikus Sinu elus aset leida.Joonistuse eri osade kõrvale märgi üles need oma elu aspektid, mida esindavad selle pühakirjakoha elemendid. Näiteks võib paat sümboliseerida asju, mis hoiavad Päästjat Sinu juures. Lained või torm võivad tähistada ahvatlusi või katsumusi, mida koged ning mis ähvardavad Sul üle pea kerkida.

• Milliseid niisuguseid tundeid võisid jüngrid tunda, millega Sina samastuda saad?

• Millal võib kellelegi tunduda, et Päästja tukub nende elu keeristormide ajal? Miks?

Loe uuesti salmi Markuse 4:38 ja leia küsimused, mida jüngrid esitasid.

• Millised Päästja kohta käivad tõed võisid neil tormi ajal ununeda?

Uuri salmi Markuse 4:39–41 ning leia, mida saad sealt õppida Jeesuse Kristuse olemuse ja iseloomu kohta.

• Mida Sa õppisid Jeesuse Kristuse olemuse ja iseloomu kohta?

• Milliseid tõdesid saame sellest loost õppida Päästja suutlikkuse kohta vaigistada meie elu keeristorme?

Valikuline: kas soovid rohkem teada saada?

Kuidas saab selline tugev torm tõusta nõnda väikesel veekogul?

„Galilea meri asub Jordani jõe orus merepinnast umbes 200 m allpool ning seda ümbritsevad läänes, põhjas ja idas kõrged mäed. Mõnikord tormavad mäenõlvadelt alla tuuled, mis tekitavad sellel suhteliselt väikesel veemassiivil ootamatuid kõrgete lainetega tugevaid torme.“

(New Testament Student Manual[2018], lk 108)

Miks manitses Jeesus jüngreid hellalt, et neil polnud usku?

President Howard W. Hunter (1907–1995) õpetas:

„Me kõik oleme kogenud oma elus ootamatuid keeristorme. Mõned neist, olgugi et ajutised, nagu Galilea mere tormid, võivad olla raevukad ja hirmuäratavad ning võimalik, et laastavad. Ootamatute tuuleiilide vallandudes oleme nii üksikisikute, perede, kogukondade, rahvuste kui ka kirikuna ühel või teisel viisil küsinud: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?“ Ja ühel või teisel viisil kuuleme tormi lõppedes alati sõnu: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?“

Meist kellelegi ei meeldi mõelda, et meil pole usku, kuid leian, et see Issanda hell manitsus on suuresti ära teenitud. See vägev Jehoova, keda me väidetavalt usaldame ja kelle nime oleme enda peale võtnud, on seesama, kes on öelnud: „Saagu laotus vete vahele ja see lahutagu veed vetest!” ( 1Ms 1:6 .) Tema on ka see, kes on öelnud: „Veed kogunegu taeva all ühte paika, et kuiva näha oleks!” ( 1Ms 1:9 .) Peale selle oli tema see, kes jagas kaheks Punase mere, nii et iisraellased said kuiva maad mööda sealt läbi minna. (Vt 2Ms 14:21-22 .) Kindlasti ei tohiks olla üllatus, et ta võib käskida mõnda algainet Galilea meres. Meie usk peaks meile meelde tuletama, et ta võib vaigistada ka meie elus mäslevad vetevood.“

(Howard W. Hunter. Master, the Tempest Is Raging. – Ensign, nov. 1984, lk 33)

Kuidas saan mina selle looga seostuda?

Õde Lisa L. Harkness, esimene nõuandja Algühingu üldjuhatuses, jagas:

„Leides end katsumuste, murede või kannatuste keskel, on meil surelik kalduvus, isegi kiusatus, hüüda: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume? Päästa mind.“ ..

Ma kujutan ette, et tormi poolt pillutatud paadis olnud Jeesuse jüngrid olid paratamatult hõivatud, vaadates, kuidas lained paati paiskusid, ja sealt vett välja kühveldades. Ma võin ette kujutada, kuidas nad käsitsevad purjeid ja üritavad paati veidigi kontrolli alla saada. Nende tähelepanu keskmes oli tolle hetke üleelamine ja nende abipalve oli erakordselt siiras.

Paljud meist on tänapäeval samasugused. .. Rahututel aegadel võib tunduda, et meie usk on viimse vastupidavuse ja mõistmise piirini proovile pandud. Hirmulained võivad meid häirida, pannes unustama Jumala headuse, muutes seeläbi meie vaatenurga lühinägelikuks ja fookusest väljas olevaks. Ometi saab meie teekonna raskete hetkede kaudu meie usku nii läbi katsuda kui ka tugevdada.“

(Lisa L. Harkness. Ole vait ja vaga. – 2020. a sügisene üldkonverents)