Suitsiid
Suitsiidi ennetamine ja kaotusevalule reageerimine

Suitsiidi ennetamine ja kaotusevalule reageerimine

Järjest suurenev suitsiidide arv mitmel pool maailmas on suur mureallikas. Selle dokumendi eesmärk on aidata vanemaid, perekondi, Kiriku juhte ning Kiriku liikmeid, kui nad otsivad viise, kuidas aidata suitsiidist puudutatud inimesi.

Liikmed võivad seda materjali kasutada, et õppida suitsiidi puudutavate Kiriku õpetuste ning suitsiidi ohumärkide kohta, samuti kuidas aidata kriisis olevat inimest ja kuidas reageerida suitsiidijärgsele kaotusele. Juhid võivad seda materjali kasutada, et pidada liikmetega tähendusrikkaid arutelusid vaia ja koguduse nõukogus ning teistes olukordades. Nende arutelude eesmärk oleks aidata juhtidel ja liikmetel teenida suitsiidist puudutatud inimesi tõhusamalt.

Kui suitsiiditeemaline arutelu aitaks suitsiidi ennetada ja teenida neid, keda see teema puudutab, siis sellist arutelu peaksid läbi viima kaks täiskasvanut. Juhid võivad kogukonnast kutsuda arutelus osalema asjatundja, kes mõistab Kiriku õpetust suitsiidist ja austab seda. Arutelud alla 12-aastaste lastega peaksid toimuma ainult pärast seda, kui vanemad on oma lastega nõu pidanud.

Kui vaia ja koguduse nõukogud on selle dokumendi üle vaadanud, peaksid nad arutama sobivaid viise toetada kogukonna püüdeid ja teavitada liikmeid saada olevatest materjalidest.

Õpetus ja põhimõtted

Issand kutsus meid üles kohtlema kõiki inimesi mõistmise ja kaastundega, kui Ta õpetas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (Mt 22:39) Meie püüded teenida suitsiidist puudutatud inimesi on tõhusamad, kui mõistame paremini õpetusi ja põhimõtteid, nagu näiteks järgnevad:

  • Oma lepituse kaudu koges Jeesus Kristus surelikkuse katsumusi täielikult, et Ta teaks paremini, „kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende jõuetusele” (Al 7:11–13). James E. Faust on õpetanud: „Kuna Päästja on kannatanud kõike, mida meie eales tunda või kogeda võime, saab Ta aidata nõrkadel saada tugevamaks.” (The Atonement: Our Greatest Hope. – Ensign, nov 2001, lk 22)

  • Surelik elu on kallihinnaline kingitus Jumalalt – kingitus, mida peaks väärtustama ja kaitsma (vt ÕL 18:10; M. Russell Ballard, Suicide: Some Things We Know, and Some We Do Not. – Ensign, okt 1987, lk 6–9)

  • Kui keegi võtab endalt elu, siis ainult Jumal võib mõista kohut nende mõtete, tegude ja vastutusvõime üle. Suitsiid ei pea olema isiku igavese elu määrav omadus (vt 1Sm 16:7; ÕL 137:9; Dale G. Renlund, Grieving after a Suicide Loss, video veebilehel suicide.lds.org).

Lisaallikad:

  • Evangeeliumi teemad veebilehel topics.lds.org ja evangeeliumi raamatukogu rakenduses.

Suitsiidi ohumärgid

Enamik inimesi, kes proovivad suitsiidi sooritada, ei soovi surra. Nad lihtsalt otsivad leevendust oma füüsilisele, hingelisele, emotsionaalsele või vaimsele valule. Enamik kriisis inimesi näitavad enne suitsiidi proovimist ohumärke. Kui õpite neid ohumärke ära tundma, siis olete paremini valmis teenima neid, kes abi vajavad. Märgake lauseid, nagu „Ma ei hooli, kui suren” või „Kõikidel oleks ilma minuta parem”. Ohumärgid sisaldavad järgnevaid käitumisviise:

  • Enese tapmiseks viisi otsimine

  • Lootusetuse tundest ja elamise mõttetusest rääkimine

  • Lõksus olemise tundest või väljakannatamatust valust rääkimine

  • Teistele koormaks olemise tundest rääkimine

  • Alkoholi või mõnuainete kasutamise suurendamine

  • Ilma põhjuseta isiklike asjade äraandmine

  • Rahutult, ärritatult või hoolimatult käitumine

  • Eemaldumine või enese isoleerimine

  • Raevu väljendamine või kättemaksust rääkimine

  • Äärmustesse kalduvad meeleolu kõikumised (vt National Suicide Prevention Lifeline)

Üks ohumärk üksi ei tähenda kriisi. Kuid kui isik on proovinud suitsiidi varem või kui märkad järsku muutust või näed mitut ohumärki, siis tegutse kohe. Tasuta kriisiabiliin ja lisainfo on saadaval veebilehel suicide.lds.org. (Lisateabeks vaata selles käsiraamatus punkti „Kuidas aidata kriisis olevat isikut”.)

Hoolimata meie püüetest ei sa kõiki suitsiide ära hoida. Mõni suitsiid toimub ilma igasuguse ilmse hoiatuseta. Te ei ole vastutavad kellegi teise otsuse eest endalt elu võtta.

Lisaallikad:

Kuidas aidata kriisis olevat isikut

Võtke alati tõsiselt suitsiidi ohumärke ja suitsiidiähvardusi, isegi kui arvate, et isik ei mõtle suitsiidist tõsiselt või proovib lihtsalt saada tähelepanu. Aitamiseks järgige neid kolme sammu – küsi, hooli, räägi.

1. samm: küsi. Küsige isikult otse, kas ta plaanib suitsiidi. Võite küsida: „Kas sa mõtled võtta endalt elu?” Kui nad ütlevad, et mõtlevad suitsiidi peale, siis küsige, kas neil on kindel plaan. Võite küsida: „Kas sul on plaan enda vigastamiseks?” Kui neil on plaan, siis aidake neil kohe minna haiglasse või raviasutusse või helistage oma piirkonna hädaabi- või kriisiliinile. (Külastage suicide.lds.org/crisis, et leida abiliinid üle maailma.) Kui neil ei ole plaani, siis minge 2. sammu juurde.

2. samm: hooli. Näidake, et hoolite, kuulates nende juttu. Andke neile aega, et selgitada oma tundeid. Austage nende tundeid, öeldes midagi taolist: „Mul on kahju, et tunned nii suurt valu“ või „Ma ei mõistnud, et olukord oli sinu jaoks nii keeruline”. Võite pakkuda abi aitamaks neil luua suitsiidi ennetamise turvaplaani (vt Doug Thomas. How to Create a Suicide-Prevention Safety Plan. – Ensign, sept 2016, lk 63). Turvaplaan võib aidata inimestel tuvastada oma isiklikud tugevused, positiivsed suhted ja tervislikud toimetulekuoskused. See võib vähendada ka nende juurdepääsu enese vigastamise vahenditele, nagu relvad või rohud. Kui nad paluvad teil oma tunnetest mitte kellelegi rääkida, siis selgitage, et austate nende privaatsust nii palju kui võimalik, kuid nad vajavad rohkem abi, kui te suudate anda.Ärge kunagi lubage hoida nende suitsiidimõtteid saladuses.

3. samm: räägi. Julgustage isikut rääkima kellelegi, kes suudab rohkem abi pakkuda. Jagage teie piirkonnas olevate abikeskuste kontaktinfot. Keskuste hulka võivad kuuluda haiglad, esmaabipunktid või tasuta kriisiliinid…Kui nad ei otsi abi, siis peate ise nende asemel kellelegi rääkima. Võite öelda midagi taolist: „Ma hoolin sinust ja soovin tagada su turvalisuse. Ma ütlen kellelegi, kes saab anda sulle sellist abi, nagu sa vajad.” Austa nende privaatsust, öeldes, et sa ütled ainult kellelegi, kes sinu arvates saab aidata, nagu lähedane pereliige, isiku piiskop, nõustaja koolis, arst või mõni teine tervishoiutöötaja. Kui te ei ole kindel kellele öelda, siis rääkige oma piiskopiga või helistage oma piirkonna tasuta kriisiliinile. Pidage meeles, et te ei pea seda isikut üksi toetama.

NB! Kui viite läbi arutelu, siis paluge osalejatel neid samme harjutada. Andke neile ette olukord, kus keegi tuleb nende juurde ja väljendab suitsiidimõtteid ning paluge neil harjutada võimalikke vastuseid.

Lisaallikad:

Kuidas reageerida pärast suitsiidi

Hoolimata meie püüetest ei sa kõiki suitsiide ära hoida. On tavaline, et mahajäänud tunnevad pärast suitsiidi eitamist, šokki, süütunnet, viha ja segadust. President M. Russell Ballard on öelnud: „Oma elu võtmine on tõesti tragöödia, sest see üksik tegu jätab nii palju ohvreid: esiteks see, kes sureb, seejärel tosin teisi – perekond ja sõbrad –, kes jäävad maha, kellest mõned seisavad aastaid silmitsi sügava valu ja segadusega.” (Suicide: Some Things We Know, and Some We Do Not. – Ensign, okt 1987, lk 7) Nende isikute jaoks tuleb tervenemine Päästja kaudu, kes „laskus ‥ allapoole kõiki asju„ et Ta võiks teada „vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende jõuetusele” (ÕL 88:6; Al 7:12). Abi võib olla ka professionaalsest nõustamisest.

Vaia ja koguduse nõukogud võivad arutleda, kuidas pärast suitsiidi isikut või perekonda toetada. Arutletavad küsimused võivad olla järgmised:

  • Kuidas võivad Jeesuse Kristuse õpetused ja lepitused tuua isikule või perekonnale tervenemist?

  • Milliseid vajadusi on teenivad vennad ja õed isiku või perekonna puhul märganud? Kuidas nad on neid teeninud?

  • Millist jätkuvat emotsionaalset või vaimset toetust isik või perekond vajab? Kes võib seda tuge pakkuda?

  • Kas isikul või perekonnal on ilmalikke vajadusi, näiteks transpordi või toiduga seoses?

  • Kuidas saavad koguduse abiorganisatsioonide juhid toetada lapsi ning noori, kes on kaotanud lähedase?

Suitsiidijärgne leinamine võib kesta kaua aega. Kui keegi tunneb sügavat valu või leina jätkuvalt, siis pidage nõu teistega, kes inimesest hoolivad. Mõelge palvemeelselt, kuidas saate tuge kõige paremini pakkuda. Võite aidata inimesel saada preesterluse õnnistust või võtta ühendust teie piirkonnas olevate abijõududega. Abiks võivad olla leinarühmad, arstid või teised tervishoiutöötajad.

NB! Kui viite läbi arutelu, siis ärge rääkige sellest, kuidas isik oma elu võttis. See võib tahtmatult julgustada mõnda rühma liiget kirjeldatud käitumist kopeerima. Kui keegi hakkab neid üksikasju rühmas olles jagama, siis suunake heasüdamlikul viisil vestlus mujale.

Lisaallikad:

Muud tugimaterjalid

Nõu Kiriku juhtidelt

Isiklikud kogemused liikmetelt

Muud Kiriku materjalid

Lisaallikate jaoks vaata suicide.lds.org