1. peatükk

Suurim käsk – armastage Issandat

„Kui seame Jumala esikohale, siis kõik muu järjestub õigele kohale või langeb meie elust välja.”

Ezra Taft Bensoni elust

President Ezra Taft Bensoni elu peegeldas armastust Issanda vastu ning vankumatut pühendumust evangeeliumi järgi elada. Üks tema sugulane on kord öelnud: „Ezra ja tema pere jaoks on religioon kõikehõlmav elustiil, mille järgi tuleb elada seitse päeva nädalas. Otsuste langetamisel on see kõige tähtsamaks kaalukeeleks.”¹

Ka väljaspool Bensonite pereringi märgati president Bensoni armastust Issanda vastu. 1939. aastal, mil president Benson teenis vaiajuhatajana, kutsuti ta Washingtoni osariiki kohtuma Rahvusliku Farmerite Kooperatiivi Nõukogu juhatajatega. „Pärast temaga tutvumist ja tema küsitlemist pakkusid nõukogu esindajad talle selles organisatsioonis täitevsekretäri kohta. ‥ Kuigi ta oli sellest ootamatust tööpakkumisest vaimustuses, ei soovinud ta seda vastu võtta. Tema arusaamise järgi sisaldanuks see töö ka lobitööd kokteiliõhtutel ning see oleks läinud tema religiooniga vastuollu.

„Härra Benson,” vastas selle grupi juht kohtunik John D. Miller, „just sel põhjusel me teid valisimegi. Me teame teie käitumisnorme.” Kui juhatus oli talle kinnitanud, et temalt ei oodata põllumajanduslike kokkulepete sõlmimist kokteiliklaasi taga, oli ta rõõmuga valmis koha vastu võtma, kuid alles pärast Esimese Presidentkonna ja oma abikaasaga nõupidamist.”²

President Benson õpetas, et me näitame oma armastust Issanda vastu, kui oleme valmis Tema tahet täitma. Ta ütles: „Ma soovin, et iga viimse aja püha võiks öelda ja ka siiralt kogu südamest mõelda: „Lä´en sinna, kus soovid, ‥ räägin seda, mis käsid Sa, mis Sa ootad mu’lt, olen see.” (vt Kiriku lauluraamat, lk 47). Kui suudaksime kõike seda, siis oleks meile siin ilmas tagatud maksimaalne õnn ja pärast seda elu ülendus Jumala selestilises kuningriigis.”³

1988. aasta aprilli üldkonverentsil peetud jutluses – jutluses, millel see peatükk põhineb – keskendus president Benson esimesele ja suurimale käsule: armastada Jumalat. Vanem Francis M. Gibbons Seitsmekümnest täheldas selle jutluse kohta: „See jutlus kätkeb endas kõike seda, mille nimel president Ezra Taft Benson töötas, kõike seda, mille eest ta seisis, ja kõike seda, mida ta lootis nii endale, oma perele kui ka Kirikule.”⁴

Päästja õpetas rikkale noormehele, et me näitame Issandale oma armastust teiste teenimise kaudu (vt Mt 19:16–21).

Ezra Taft Bensoni õpetused

Esimene ja suurim käsk on armastada Issandat.

Elu suurim proovikivi on kuulekus Jumalale. „Paneme nad nõnda proovile,” ütles Issand, „et näha, kas nad teevad kõike, mida iganes Issand, nende Jumal, neil teha käsib.” (Abr 3:25).

Elu suurim ülesanne on õppida tundma Issanda tahet ning seejärel seda täita.

Elu suurim käsk on on armastada Issandat.

„Tulge Kristuse juurde,” õhutab Moroni oma kõne lõpus tunnistades, „ ‥ armasta[ge] Jumalat kõigest oma väest, meelest ja jõust” (Mn 10:32).

See on siis esimene ja suurim käsk: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest.” (Mk 12:30; vt ka Mt 22:37; 5Ms 6:5; Lk 10:27; Mn 10:32; ÕL 59:5).

See on puhas Kristuse armastus ehk ligimesearmastus, mille Mormoni Raamat tunnistab suurimaks kõigest – see ei hävi ilmaski, see kestab igavesti, see peaks olema kõigil inimestel ja ilma selleta pole nad mitte midagi (vt Mn 7:44–47; 2Ne 26:30).

„Mispärast, mu armsad vennad,” anub Moroni, „paluge Isa kogu südame jõuga, et te võiksite täituda selle armastusega, mida ta on andnud kõigile, kes on tema Poja, Jeesuse Kristuse tõelised järgijad; et te võiksite saada Jumala poegadeks; et kui ta ilmub, oleme me tema sarnased” (Mn 7:48).

Nii jeredlaste kui ka nefilaste ülestähenduste lõpus sõnab Moroni, et kui inimestel pole puhast Kristuse armastust ehk ligimesearmastust, siis ei saa nad pärida kohta, mille Kristus on oma Isa eluasemetes valmistanud, ega saa nad ka pääseda Jumala kuningriiki (vt Et 12:34; Mn 10:21).

Vili, mida Lehhi oma nägemuses sõi ning mis täitis ta hinge ülimalt suure rõõmuga ja oli kõige ihaldusväärsem, oli Jumala armastus.⁵

Kui ma mõtlen ligimesearmastusele, siis ‥ meenub mulle mu isa ja see päev, mil ta kutsuti misjonile (vt lk 4–6). Maailma seisukohalt tõestas tema otsus kutse vastu võtta ilmselt, et ta ei armasta väga oma perekonda. Jätta kaheks aastaks maha seitse last ja lapseootel naine – kas see saab olla tõeline armastus? Kuid mu isal oli armastusest hoopis üllam nägemus. Ta teadis, et „neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb” (Rm 8:28). Ta teadis, et parim, mida ta oma pere heaks teha saab, on kuuletuda Jumalale.⁶

Jumala armastamine kogu südamest, hingest, meelest ja jõust on paljunõudev ja kõikehõlmav. See ei saa olla leige tunne. Armastada Issandat kogu oma olemusega – nii füüsiliselt, mentaalselt, emotsionaalselt kui ka vaimselt – nõuab täielikku pühendumist.

Selle armastuse suurus ja sügavus, mida me Jumala vastu tunneme, peab kajastuma igas meie elu valdkonnas. Meie soovid, olgu need vaimsed või ajalikud, peaksid lähtuma armastusest Issanda vastu. Meie mõtted ja tunded peaksid keskenduma Issandale. Alma ütles: „Olgu kõik sinu mõtted suunatud Issandale; jah, anna Issandale oma südame kiindumus igaveseks!” (Al 37:36).⁷

Me näitame armastust Jumala vastu, kui seame Tema oma elus esikohale.

Miks pani Jumal esimese käsu esimeseks? Sest Ta teadis, et kui me Teda tõeliselt armastame, siis soovime pidada ka kõiki Tema teisi käske. Johannes ütles: „Sest see on Jumala armastus, et me peame tema käske” (1Jh 5:3; vt ka 2Jh 1:6).

Me peame seadma Jumala oma elus kõigest muust tähtsamaks. Tema peab olema esikohal, nii nagu on sätestatud Tema kümnes käsus: „Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!” (2Ms 20:3).

Kui seame Jumala esikohale, siis kõik muu järjestub õigele kohale või langeb meie elust välja. Armastus Issanda vastu juhib siis meie tundeid, ajakasutust ja huve ning seab prioriteedid õigesse järjekorda.

Me peaksime tähtsustama Jumalat rohkem kui kedagi teist oma elus.

Kui Joosep oli Egiptuses, siis mis oli tema elus kõige tähtsam? Kas Jumal, töö või Pootifari naine? Kui naine üritas teda võrgutada, vastas Joosep: „Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?” (1Ms 39:9).

Joosep läks vangi, kuna ta seadis esikohale Jumala. Kui meie ees seisaks sarnane valik, siis millele oleks meie enim truud? Kas peaksime Jumalat tähtsamaks turvalisusest, rahust, kirgedest, rikkustest ja inimeste austusest?

Kui Joosepit sunniti valima, tundis ta rohkem muret selle pärast, mida arvab Jumal, aga mitte tööandja naine. Kui meil tuleb valida, kas meile läheb rohkem korda Jumala arvamus või hoopis ülemuse, õpetaja, naabri või kohtingukaaslase oma?

Egiptuse Joosep oli valmis pigem vangi minema, kui Jumalale truudust murdma.

Issand on öelnud: „Kes isa või ema enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt; ja kes poega või tütart enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt” (Mt 10:37). Üks kõige raskemaid proovilepanekuid on valik, kas olla meelepärane Jumalale või kellelegi, keda me armastame ja austame – eriti siis, kui see inimene on meie pereliige.

Nefi seisis selle valiku ees ja tegi õige otsuse, kui tema hea isa ajutiselt Issanda vastu nurises (vt 1Ne 16:18–25). Iiob jäi Issandale truuks ka siis, kui tema naine käskis tal Jumalat needa ja surra (vt Ii 2:9–10).

Pühakirjas seisab: „Sa pead oma isa ja ema austama” (2Ms 20:12; vt ka Mo 13:20). Mõnikord tuleb meil Taevast Isa surelikust isast rohkem austada.

Me peaksime andma Jumalale, meie vaimu Isale, oma elus ainuõiguse olla kõige tähtsam. Temal on ainsana vanemlik õigus hoolitseda meie igavese heaolu eest – see õigus ületab kõik muud sidemed, mis meid siin- või teispoolsuses seovad.

Jumal, meie Isa; Jeesus, meie vanem Vend ja Lunastaja; ning Püha Vaim kui tunnistaja on täiuslikud. Nemad tunnevad meid kõige paremini, armastavad kõige rohkem ega jäta meie igavese heaolu nimel midagi tegemata. Kas me ei peaks selle eest armastama ja austama ennekõike neid?

Paljud ustavad liikmed on Kirikuga liitunud oma surelike sugulaste vastuseisust hoolimata. Tänu sellele, et nad asetasid Jumala esikohale, on paljud neist saanud vahendiks, kelle kaudu ka nende lähedased on Jumala kuningriiki tulnud.

Jeesus on öelnud: „Ma teen ikka, mis on [Jumalale] meelt mööda” (Jh 8:29).

Millised on meie kodud? Kas me püüame seada Jumala esikohale ja olla Talle meelepärased?

Isad, kas Issandale oleks meelepärane, kui teie kodus iga päev perega palvetataks ja pühakirju uuritaks? Ja mis oleks, kui te igal nädalal pereõhtut peaks ja aeg-ajalt oma naise ja iga lapse jaoks eraldi aega leiaks? Ja kui teie laps satuks ajutiselt eksiteele, mis te arvate, kas Issandale oleks meelepärane ja Ta hindaks teie jõupingutusi, kui te jätkaksite eeskujuliku elu elamist, palvetaksite pidevalt selle lapse eest, aeg-ajalt ka paastuks tema nimel ja paneksite tema nime templi palvelaekasse.

Emad, kes kannate vastutust kasvatada Siioni noori õigemeelsuses, kas te seate Jumala esikohale, kui oma jumalikku ülesannet täidate? ‥ Meie emad seavad Jumala esmatähtsaks, kui täidavad koduseinte vahel oma üllaimat missiooni.

Lapsed, kas te palvetate oma vanemate eest? Kas püüate neid aidata nende üllastes püüdlustes? Nad teevad vigu nagu ka teie, kuid neil on teie elus täita jumalik missioon. Kas te aitate neid selles? Kas te teete au nende nimele ning lohutate ja toetate neid vanaduspõlves?

Kui keegi soovib teiega abielluda mujal kui templis, siis kellele te püüate meelejärele olla, kas Jumalale või surelikule? Kui jääte kindlaks soovile abielluda templis, teeb see heameelt Issandale ja õnnistab ka teie kaaslast. Mil viisil? Kuna see inimene peaks siis kas saama vääriliseks, et minna templisse – mis oleks ju õnnistus – või minema ära – mis oleks samuti õnnistus –, kuna kumbki teist ei taha ju olla võõras ikkes (vt 2Kr 6:14).

Te peaksite olema templiväärilised. Siis mõistate, et keegi pole nii hea, et temaga abielluda väljaspool templit. Kui ta aga on nii hea, siis püüab ta jõuda selleni, et ka tema võiks templis abielluda.⁸

Kui otsustame Jumala oma elus esikohale seada, saame küllaga õnnistusi.

Mehed ja naised, kes oma elu Jumala hoolde annavad, avastavad, et Ta võib nende elu muuta nii, nagu nad ise poleks suutnud. Ta muudab nende rõõmu sügavamaks, avardab arusaamu, teravdab mõistust, tugevdab lihaseid, turgutab vaimu, mitmekordistab õnnistusi, suurendab võimalusi, lohutab hinge, kingib sõpru ja külvab rahu. Kes oma elu kaotab Jumalat teenides, saab igavese elu.⁹

Jumal palus Aabrahamil ohverdada Iisak. Kui Aabraham oleks armastanud Iisakit rohkem kui Jumalat, siis kas ta oleks sellega nõustunud? Issand viitab Õpetuse ja Lepingute raamatus, et nii Aabraham kui ka Iisak on nüüd jumalad (vt ÕL 132:37). Nad olid valmis Jumala soovil ohverdama või ohvriks olema. Nende omavaheline armastus ja austus suurenesid, kuna nad olid nõus seadma Jumala esikohale.

Mormoni Raamat õpetab, et „on paratamatu, et kõigis asjades on vastandlikkus” (2Ne 2:11) ja nii see ongi. Vastandlikkus loob valikuid ja valikutele järgnevad tagajärjed – nii head kui halvad.

Mormoni Raamat selgitab, et inimesed „on vabad, et valida vabadust ja igavest elu kõikide inimeste suure Vahemehe kaudu või valida vangistus ja surm vastavalt kuradi vangistusele ja väele” (2Ne 2:27).

Jumal armastab meid; kurat vihkab meid. Jumal tahab, et saaksime rõõmu täiuse, nagu on Temal. Kurat tahab, et oleksime sama õnnetud nagu tema. Jumal annab meile käske, et meid õnnistada. Kurat soovib, et me neid käske rikuks ja oleks neetud.

Päev-päevalt, tund-tunnilt tuleb meil valida, mida soovime, mõtleme või teeme. Sellest sõltub, kas oleme õnnistatud või neetud, õnnelikud või õnnetud. Üks elu proovilepanekuid seisneb selles, et tavaliselt ei järgne õigemeelsusele kohe kõik õnnistused ega pahelisusele kogu needus. Tagajärjed küll tulevad, kuid tihtipeale eelneb neile ooteaeg nagu Iiobi ja Joosepi puhul.

Sel ajal arvavad pahelised, et pääsevad puhta nahaga. Mormoni Raamat aga õpetab, et pahelistel „on rõõmu nende tegudest teatud ajaks ja peagi tuleb lõpp ja nad raiutakse maha ja visatakse tulle, kust pole mingit tagasipöördumist” (3Ne 27:11).

Prooviperioodil peavad õigemeelsed jätkuvalt armastama Jumalat, usaldama Tema lubadusi, olema kannatlikud ning uskuma, nagu üks luuletaja on öelnud, et „see, kes teeb Jumala tööd, saab ka Jumala palka”. ‥

Ma tunnistan teile, et Jumala palk on parem, kui selles või mõnes muus maailmas arvatagi osatakse. Ja see saab kogu külluses osaks ainult neile, kes Issandat armastavad ja Tema esikohale seavad.

Elu suurim proovikivi on kuulekus Jumalale.

Elu suurim ülesanne on õppida tundma Issanda tahet ning seejärel seda täita.

Elu suurim käsk on: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest” (Mk 12:30).

Õnnistagu meid Issand, et seaksime esimese käsu esikohale ja lõikaksime selle tulemusena rahu selles elus ning igavest elu ja rõõmu täiust tulevases elus.¹⁰

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

1. osas õpetab president Benson suurimast ja esimesest käsust (Mt 22:38). Mis te arvate, miks peaks see käsk meie jaoks olema esimene? Mis mõtted teil tekkisid seoses sellega, kuidas president Benson ligimesearmastust selle käsuga seostas?
Mida tähendab seada Jumal esikohale? (Näidete leidmiseks vt 2. osa.) Millal olete tõdenud, et „kui seame Jumala esikohale, siis kõik muu järjestub õigele kohale või langeb meie elust välja”?
Mõtisklege president Bensoni lubaduste üle neile, kes „oma elu Jumala hoolde annavad“ (3. osa). Milliseid näiteid võiksite tuua inimeste kohta, kes oma elu Jumala hoolde on andnud? Mil moel muutis Jumal nad paremaks, kui nad oleksid võinud saada omal jõul?

Samateemalised pühakirjakohad:

Jos 24:14–15; Mt 6:33; 7:21; Jh 14:15, 21–24; 17:3; 1Kr 2:9; 1Ne 3:7; Mn 10:32

Abiks õpetamisel:

„Vaadake ette, et te ei peaks end „päris õpetajaks”. See on tõsine viga. ‥ Olge tähelepanelik, et te ei jääks teele ette. Õpetaja peamine roll on rajada teed, et inimesed võiksid saada vaimse kogemuse Issandaga” (Gene R. Cook. Tsiteeritud teose „Teaching, No Greater Call” järgi, 1999, lk 41).