1 Ja sündis, et ma rääkisin oma vendadele, öeldes: Mingem taas üles Jeruusalemma ja olgem ustavad Issanda käskudest kinnipidamisel, sest vaata, ta on vägevam kui terve maa, miks siis mitte vägevam kui Laaban ja tema viiskümmend, jah, või koguni tema kümned tuhanded?

2 Seepärast mingem üles; olgem tugevad nagu Mooses; sest ta tõepoolest rääkis Punase mere vetele ja need jagunesid siia- ja sinnapoole ja meie isad tulid läbi, välja vangistusest, mööda kuiva maad ja vaarao väed järgnesid ning uppusid Punase mere vetes.

3 Nüüd, vaata, te teate, et see on tõsi; ja te teate ka, et ingel on teile rääkinud; mispärast, kas te saate kahelda? Mingem üles; Issand on võimeline meid vabastama just nagu meie isasidki ning hävitama Laabani just nagu egiptlasedki.

4 Nüüd, kui ma olin öelnud need sõnad, olid nad ikka veel vihased ja nurisesid ikka edasi; ometi nad järgnesid mulle üles, kuni me jõudsime Jeruusalemma müüride vahelt välja.

5 Ja see toimus ööpimeduses ja ma lasin neil peita end müüridest väljapoole. Ja pärast seda, kui nad olid end ära peitnud, hiilisin mina, Nefi, linna ja läksin edasi Laabani maja poole.

6 Ja Vaim juhtis mind, sest ma ei teadnud ette, mida ma peaksin tegema.

7 Ometi ma läksin edasi, ja kui ma jõudsin Laabani maja lähedale, nägin ma ühte meest ja ta oli minu ette maha langenud, sest ta oli veinist joobnud.

8 Ja kui ma tema juurde läksin, avastasin ma, et see oli Laaban.

9 Ja ma nägin tema mõõka ja ma tõmbasin selle tupest välja; ja selle käepide oli puhtast kullast ja selle valmistusviis oli ülimalt oskuslik, ja ma nägin, et selle tera oli kõige hinnalisemast terasest.

10 Ja sündis, et Vaim sundis mind, et ma pean Laabani tapma; ent ma ütlesin oma südames: Mitte kunagi ei ole ma valanud inimese verd. Ja ma kohkusin tagasi ja soovisin, et ma ei peaks teda tapma.

11 Ja Vaim ütles mulle taas: Vaata, Issand on andnud ta sinu kätte. Jah, ja ma teadsin ka, et ta oli püüdnud võtta minu enda elu; jah, ja et ta ei taha kuulda võtta Issanda käske ning ta oli samuti ära võtnud meie vara.

12 Ja sündis, et Vaim ütles mulle taas: Tapa ta, sest Issand on andnud ta sinu kätte!

13 Vaata, Issand surmab pahelised, et tuua esile oma õigemeelsed eesmärgid. On parem, et hukkub üks inimene, kui et terve rahvas kaldub uskmatusse ja hukkub.

14 Ja nüüd, kui mina, Nefi, olin kuulnud neid sõnu, tulid mulle meelde Issanda sõnad, mida ta rääkis mulle kõnnumaal, öeldes nii: Kuivõrd sinu seeme peab kinni minu käskudest, saadab neid tõotatud maal edu.

15 Jah, ja ma mõtlesin ka, et nad ei saa kinni pidada Issanda käskudest Moosese seaduse järgi, ilma et neil oleks see seadus.

16 Ja ma teadsin ka, et seadus on uurendatud vaskplaatidele.

17 Ja taas, ma teadsin, et Issand on andnud Laabani minu kätte sellel põhjusel, et ma võiksin saada ülestähendused vastavalt tema käskudele.

18 Seepärast ma kuuletusin Vaimu häälele ja võtsin Laabanil juustest kinni ja lõin tal pea otsast tema enda mõõgaga.

19 Ja pärast seda, kui ma olin tema enda mõõgaga tal pea otsast löönud, võtsin ma Laabani riided ja panin need endale selga, jah, koguni iga pisiasja; ja ma vöötasin tema kaitserüü oma niuete ümber.

20 Ja pärast seda, kui ma olin nõnda teinud, läksin ma Laabani varakambrisse. Ja kui ma läksin Laabani varakambri poole, vaata, nägin ma Laabani teenijat, kellel olid varakambri võtmed. Ja ma käskisin teda Laabani häälega, et ta tuleks minuga varakambrisse.

21 Ja ta pidas mind oma isandaks Laabaniks, sest ta nägi riideid ja ka minu niuetele vöötatud mõõka.

22 Ja ta rääkis mulle juutide vanematest, teades, et tema isand Laaban oli olnud ööpimeduses väljas nende seas.

23 Ja ma rääkisin temaga, nagu oleksin ma Laaban.

24 Ja ma rääkisin talle ka seda, et pean viima uurendused, mis on vaskplaatidel, oma vanematele vendadele, kes on väljaspool müüre.

25 Ja ma andsin talle ka käsu, et ta järgneks mulle.

26 Ja tema, arvates, et ma rääkisin kiriku vendadest ja et ma olen tõepoolest see Laaban, kelle ma olin tapnud, mispärast ta järgnes mulle.

27 Ja ta rääkis mulle mitmeid kordi juutide vanematest, kui ma läksin oma vendade poole, kes olid väljaspool müüre.

28 Ja sündis, et kui Laaman mind nägi, oli ta ülimalt hirmunud, ja samuti Lemuel ja Sam. Ja nad põgenesid minu eest, sest nad pidasid mind Laabaniks ja arvasid, et ta on mu tapnud ja püüab ka nende elu võtta.

29 Ja sündis, et ma hüüdsin neile järele ja nad kuulsid mind; mispärast, nad lõpetasid minu juurest põgenemise.

30 Ja sündis, et kui Laabani teenija nägi minu vendi, hakkas ta värisema ja oli valmis minu eest põgenema ja pöörduma tagasi Jeruusalemma linna.

31 Ja nüüd, mina, Nefi, olles suurt kasvu mees ja samuti olles saanud Issandalt palju jõudu, seepärast ma võtsin Laabani teenija kinni ja hoidsin teda, et ta ei saaks põgeneda.

32 Ja sündis, et ma rääkisin temaga, et kui ta võtab kuulda minu sõnu, siis nii tõesti, kui Issand elab ja mina elan, just nõnda, et kui ta võtab kuulda meie sõnu, me jätame ta ellu.

33 Ja ma rääkisin temale, just nimelt vandega, et ta ei pea kartma; et kui ta tuleb koos meiega alla kõnnumaale, on ta vaba mees nagu meiegi.

34 Ja ma rääkisin talle ka, öeldes: Tõesti, Issand on käskinud meil seda teha; ja kas me ei peaks mitte olema usinad Issanda käskudest kinnipidamisel? Seepärast, kui sa tuled alla kõnnumaale minu isa juurde, saab sinu koht olema koos meiega.

35 Ja sündis, et Soram sai sõnadest, mida ma rääkisin, julgust. Nüüd, Soram oli selle teenija nimi, ja ta lubas, et ta läheb alla kõnnumaale minu isa juurde. Jah, ja ta andis meile ka vande, et ta jääb sellest ajast peale meiega.

36 Nüüd, me soovisime, et ta jääks meiega sel põhjusel, et juudid ei saaks meie kõnnumaale põgenemisest teada, et nad ei jälitaks ega hävitaks meid.

37 Ja sündis, et kui Soram oli andnud meile vande, kadusid meie kartused tema suhtes.

38 Ja sündis, et me võtsime vaskplaadid ja Laabani teenija ning lahkusime kõnnumaale ja läksime oma isa telgi juurde.