1 Nüüd, kui Ammon nõnda pidevalt Lamooni rahvast õpetas, pöördume me Aaroni ja tema vendade aruande juurde; sest pärast tema lahkumist Midooni maalt juhtis Vaim ta Nefi maale, koguni kuninga kotta, kes valitses kogu maad peale Ismaeli maa; ja ta oli Lamooni isa.

2 Ja sündis, et ta läks koos oma vendadega tema juurde kuninga paleesse ja kummardas kuninga ees ning ütles temale: Vaata, oo kuningas, me oleme Ammoni vennad, keda sa oled vanglast vabastanud.

3 Ja nüüd, oo kuningas, kui sa jätad meid ellu, oleme me sinu teenijad. Ja kuningas ütles neile: Tõuske, sest ma kingin teile teie elu ja ma ei lase teil olla minu teenijad, vaid ma nõuan, et te juhendaksite mind; sest mu meel on olnud natuke rahutu sinu venna Ammoni suuremeelsuse ja sõnade õilsuse pärast ja ma soovin teada põhjust, miks ta ei ole Midoonist üles tulnud koos sinuga.

4 Ja Aaron ütles kuningale: Vaata, Issanda Vaim on kutsunud teda teist teed; ta on läinud Ismaeli maale Lamooni rahvast õpetama.

5 Nüüd, kuningas ütles neile: Mis see on, mis te olete öelnud Issanda Vaimu kohta? Vaata, see on see, mis teeb mulle muret.

6 Ja veel, mida see tähendab, mis Ammon ütles – Kui sa meelt parandad, saad sa päästetud; aga kui sa ei paranda meelt, heidetakse sind viimsel päeval kõrvale.

7 Ja Aaron vastas temale ja ütles temale: Kas sa usud, et Jumal on olemas? Ja kuningas vastas: Ma tean, et amalekid ütlevad, et Jumal on olemas, ja ma olen andnud neile loa ehitada pühamuid, et nad võiksid kokku tulla ja kummardada teda. Ja kui sa nüüd ütled, et Jumal on olemas, siis vaata, ma usun.

8 Ja nüüd, kui Aaron kuulis seda, hakkas tema süda rõõmustama ja ta ütles: Vaata, nii tõesti, kui sa elad, oo kuningas, on Jumal olemas.

9 Ja kuningas ütles: Kas Jumal on see Suur Vaim, kes tõi meie isad välja Jeruusalemma maalt?

10 Ja Aaron ütles temale: Jah, tema on see Suur Vaim ja ta lõi kõik asjad nii taevas kui ka maa peal. Kas sa usud seda?

11 Ja ta ütles: Jah, ma usun, et Suur Vaim lõi kõik asjad, ja ma soovin, et sa jutustaksid mulle sellest kõigest ja ma usun sinu sõnu.

12 Ja sündis, et kui Aaron nägi, et kuningas usub ta sõnu, alustas ta Aadama loomisest, lugedes kuningale pühakirju – kuidas Jumal lõi inimese oma näo järgi ja et Jumal andis temale käsud ja et inimene langes üleastumise pärast.

13 Ja Aaron selgitas temale pühakirju Aadama loomisest alates, seletades temale inimese langemisest ja tema lihalikust seisundist ja ka lunastusplaanist, mis on valmistatud maailma rajamisest peale Kristuse kaudu kõigile, kes iganes usuvad tema nimesse.

14 Ja kuna inimene oli langenud, ei võinud ta enam teenida endale ise mingit tasu, aga Kristuse kannatused ja surm lepitavad tema patud usu ja meeleparanduse läbi ja nii edasi; ja et ta murrab surma köidikud, nii et haual ei ole võitu ja surma astel neelatakse alla hiilguse lootuses; ja Aaron selgitas kõiki neid asju kuningale.

15 Ja sündis, et pärast seda, kui Aaron oli neid asju temale selgitanud, ütles kuningas: Mida ma peaksin tegema, et saada seda igavest elu, millest sa oled rääkinud? Jah, mida ma pean tegema, et olla Jumalast sündinud, et see paheline vaim mu rinnast välja juuritaks ning ma saaksin tema Vaimu, et ma täituksin rõõmuga, et mind ei heidetaks viimsel päeval kõrvale? Vaata, ütles ta, ma annan ära kõik, mis mul on; jah, ma loobun oma kuningriigist, et ma võiksin saada selle suure rõõmu osaliseks.

16 Aga Aaron ütles temale: Kui sa seda soovid, kui sa kummardad maani Jumala ees; jah, kui sa parandad meelt kõigist oma pattudest ja kummardad maani Jumala ees ning hüüad usus tema nime, uskudes, et sa saad, siis saad sa selle lootuse, mida sa soovid.

17 Ja sündis, et kui Aaron oli öelnud need sõnad, laskus kuningas põlvili Issanda ette; jah, ta heitis koguni pikali maha ja hüüdis vägevalt, öeldes:

18 Oo Jumal, Aaron on rääkinud mulle, et Jumal on olemas; ja kui Jumal on olemas ja kui sina oled Jumal, siis ilmuta end minule ja ma loobun kõikidest oma pattudest, et sind tunda, ja et mind äratataks surnuist ja päästetaks viimsel päeval. Ja nüüd, kui kuningas oli öelnud need sõnad, oli ta nagu surmast tabatud.

19 Ja sündis, et ta teenijad jooksid ja jutustasid kuningannale kõik, mis kuningaga oli juhtunud. Ja ta tuli kuninga juurde ja kui ta nägi teda lamavat nagu surnu ja ka Aaronit ja tema vendi seal seismas, otsekui oleksid nad süüdi kuninga kokkuvarisemises, sai ta nende peale vihaseks ja käskis, et ta teenijad ehk kuninga teenijad võtaksid nad kinni ja surmaksid nad.

20 Nüüd, teenijad olid näinud, miks kuningas kokku varises, seepärast ei julgenud nad oma käsi Aaroni ega tema vendade külge panna ja nad palusid kuningannat, öeldes: Miks sa käsid meil need mehed tappa, kui vaata, üks neist on vägevam kui meie kõik? Seepärast me langeme nende ees.

21 Nüüd, kui kuninganna nägi teenijate hirmu, hakkas ka tema äärmiselt kartma, et temaga juhtub midagi halba. Ja ta käskis oma teenijaid, et nad läheksid ja kutsuksid kokku rahvast, et need võiksid Aaroni ja tema vennad tappa.

22 Nüüd, kui Aaron nägi kuninganna meelekindlust, teades rahva kõvasüdamelisust, ta kartis, et rahvahulk koguneb ning tekib suur tüli ja rahutus nende keskel; seepärast sirutas ta välja oma käe ja tõstis kuninga maast üles ja ütles temale: Seisa! Ja ta seisis omal jalal, olles saanud tagasi oma jõu.

23 Nüüd, see toimus kuninganna ja paljude teenijate juuresolekul. Ja kui nad seda nägid, imestasid nad väga ja hakkasid kartma. Ja kuningas astus ette ning hakkas neile kuulutama. Ja ta kuulutas neile, nii et kogu ta kodakond pöördus Issandasse.

24 Nüüd, suur rahvahulk oli kogunenud kuninganna käsu peale ja nende seas algas suur nurisemine Aaroni ja tema vendade pärast.

25 Aga kuningas astus nende ette ja juhendas neid. Ja nad rahunesid Aaroni ja nende suhtes, kes olid koos temaga.

26 Ja sündis, et kui kuningas nägi, et rahvas oli rahunenud, lasi ta Aaronil ja tema vendadel rahvahulga keskel ette astuda ja neile sõna jutlustada.

27 Ja sündis, et kuningas saatis läkituse üle kogu maa kogu oma rahva sekka, kes oli tema maal, kes olid kõikidel ümberkaudsetel aladel, mis laiusid kuni mereni välja ida pool ja lääne pool ja mis olid eraldatud Sarahemla maast ühe kitsa kõnnumaa ribaga, mis ulatus idas olevast merest kuni läänes oleva mereni välja ja ümberringi mööda merekaldajoont ja kõnnumaa piire, mis oli põhjas Sarahemla maa juures, läbi Manti piiride Siidoni jõe allikate juures, mis voolas idast läände – ja nõnda olid laamanlased ja nefilased eraldatud.

28 Nüüd, laisem osa laamanlastest elas kõnnumaal telkides; ja nad olid levinud Nefi maal üle läänepoolse kõnnumaa; jah, ja samuti lääne pool Sarahemla maad mereäärsetel piirimaadel ja läänes Nefi maal, oma isade esimeses pärisosa paigas, ja piirnedes nõnda mereäärega.

29 Ja palju laamanlasi oli ka idas mere kaldal, kuhu nefilased olid nad ajanud. Ja nõnda olid nefilased laamanlastest peaaegu ümber piiratud; ometi olid nefilased võtnud oma valdusse kõik maa põhjapoolsed osad, mis piirnesid kõnnumaaga Siidoni jõe allikatel idast läände kogu kõnnumaapoolsel küljel, jõudes põhja suunas koguni maale, millele nad andsid nimeks Külluslik.

30 Ja see piirnes maaga, millele nad andsid nimeks Laastamine, sest see oli nii kaugel põhjas, et ulatus maani, mis oli olnud rahvastatud ja hävitatud, kelle luudest me oleme rääkinud, mille avastas Sarahemla rahvas, mis oli nende esimene maabumispaik.

31 Ja sealt nad tulid kõnnumaa lõunaossa. Nõnda anti põhjapoolsele maale nimeks Laastamine ja lõunapoolsele maale Külluslik, sest see oli kõnnumaa, mis oli täis kõiksugu erinevaid metsloomi, kellest osa oli tulnud põhjapoolselt maalt toitu otsima.

32 Ja nüüd, nefilase jaoks kujutas see vaid pooleteisepäevast teekonda, et jõuda mööda Küllusliku ja Laastamise vahelist piiri idapoolsest läänepoolse mereni; ja nõnda olid Nefi maa ja Sarahemla maa veest peaaegu ümbritsetud ja põhjapoolse maa ja lõunapoolse maa vahele jäi vaid väike maariba.

33 Ja sündis, et nefilased asustasid Küllusliku maa koguni idapoolsest kuni läänepoolse mereni välja, ja nõnda olid nefilased oma tarkuses valvurite ja sõjaväega seadnud tõkke lõunasse jäävatele laamanlastele, et nad ei saaks enam valdusi põhjas, et nad ei saaks levida põhjapoolsele maale.

34 Seepärast ei saanud laamanlased enam valdusi juurde mujal kui Nefi maal ja seda ümbritseval kõnnumaal. See oli nefilaste tarkus – kuna laamanlased olid nende vaenlased, siis nad ei lasknud neil ennast vaevata igast küljest; ja et neil samuti oleks üks maa, kuhu nad võiksid põgeneda vastavalt oma soovidele.

35 Ja nüüd, mina, kui ma olen seda öelnud, pöördun taas aruande juurde Ammonist ja Aaronist, Omnerist ja Himnist ja nende vendadest.