Pühakirjades kasutatu kohaselt tähendab lepitus karistuse kandmist patu toimepanemise eest, vabastades seeläbi meeltparandava patustaja patu tagajärgedest ja võimaldades tal saada lepitatud Jumalaga. Jeesus Kristus oli ainukene, kes suutis teha täiusliku lepituse kogu inimkonna eest. Ta oli selleks võimeline, kuna ta oli välja valitud ja ette määratud suures nõukogus enne maailma rajamist (Et 3:14; Ms 4:1–2; Aabr 3:27), kuna ta on Jumala poeg ja kuna ta ei teinud elus ühtegi pattu. Tema lepituse juurde kuulusid ta kannatused inimkonna pattude eest Ketsemani aias, tema vere valamine, tema surm ja sellele järgnenud hauast ülestõusmine (Js 53:3–12; Mo 3:5–11; Al 7:10–13). Lepituse tõttu tõusevad kõik inimesed surnuist surematu kehaga (1Kr 15:22). Lepitus annab meile ka võimaluse saada andeks oma patud ja elada igavesti koos Jumalaga. Inimene, kes on jõudnud vastutusikka ja selle seaduse vastu võtnud, võib saada need õnnistused siiski ainult sel juhul, kui tal on usku Jeesusesse Kristusesse, kui ta parandab meelt oma pattudest, kui ta saab osa päästvatest talitustest ja kui ta kuuletub Jumala käskudele. Need, kes ei jõua vastutusikka, ja need, kelle puhul seadus ei kehti, lunastatakse lepituse läbi (Mo 15:24–25; Mn 8:22). Pühakirjades õpetatakse selgesti, et kui Kristus poleks teinud lepitust meie pattude eest, ei rahuldaks ükski seadus, talitus või ohverdus õigluse nõudeid ja inimene ei jõuaks kunagi Jumala juurde tagasi (2Ne 2; 9).