Hingamispäev

Püha päev, mis on jäetud iga nädal puhkamise ja kummardamise tarbeks. Pärast seda, kui Jumal lõi kõik asjad, puhkas ta seitsmendal päeval ja käskis, et iga nädal oleks üks puhkepäev, et aidata inimestel teda meeles pidada (2Ms 20:8–11).

Enne Kristuse ülestõusmist pühitsesid Kiriku liikmed hingamispäevana nädala viimast päeva nii nagu juudidki. Pärast ülestõusmist pühitsesid Kiriku liikmed, nii juudid kui paganad, hingamispäevana nädala esimest päeva (Issanda päeva), et pidada meeles Issanda ülestõusmist. Kirikus pühitsetakse tänapäeval jätkuvalt ühte päeva nädalas kui püha hingamispäeva, mil kummardada Jumalat ja puhata maailma toimetustest.

Hingamispäev tuletab inimestele meelde nende vajadust vaimse kosutuse järele ja nende kohustust Jumalale kuuletuda. Kui rahvas muutub hingamispäeva pühitsemisel hoolimatuks, mõjutab see kõiki eluvaldkondi ja rahva usuelu laostub (Ne 13:15–18; Jr 17:21–27).