Petma, pettus Vt ka Kavalus; Valetamine Pühakirjades tähendab petmine seda, kui kedagi pannakse uskuma midagi sellist, mis pole tõsi. See, kes ei vannu pettuseks, tohib minna Jehoova mäele, Ps 24:4. Päästa mind petise käest! Ps 43:1. Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks! Js 5:20 (2Ne 15:20). Ärgu ükski ennast petku! 1Kr 3:18. Ükski ärgu petku teid tühjade sõnadega! Ef 5:6. Kurjad inimesed eksitavad teisi ja eksivad, 2Tm 3:13. Saatan, kes eksitas kogu maailma, visati välja, Ilm 12:9. Saatan seoti, et ta enam ei eksitaks rahvaid, Ilm 20:1–3. Issandat ei saa petta, 2Ne 9:41. Kui te järgnete Pojale ega tegutse Jumala ees pettusega, siis te saate Püha Vaimu, 2Ne 31:13. Serem tunnistas üles, et ta oli kuradi võimust petetud, Jb 7:18. Kuningas Noa rahvast peteti meelitavate sõnadega, Mo 11:7. Targad on võtnud Püha Vaimu enesele teejuhiks ning neid ei ole petetud, ÕL 45:57. Häda neile, kes on petised! ÕL 50:6. Temast sai Saatan, kõikide valede isa, eksitama ja pimestama inimesi, Ms 4:4.