Jeesus Kristus

Kristuse (kreekakeelne sõna) ja Messia (heebreakeelne sõna) tähenduseks on „võitu”. Jeesus Kristus on Isa Esmasündinu vaimus (Hb 1:6; ÕL 93:21). Ta on Isa Ainusündinu lihas (Jh 1:14; 3:16). Ta on Jehoova (ÕL 110:3–4) ja oli ette määratud oma suurde kutsesse enne maailma loomist. Isa juhatuse all lõi Jeesus maa ja kõik, mis sellel on (Jh 1:3, 14; Ms 1:31–33). Ta sündis Maarjale Petlemmas, elas patuta elu ja tegi täiusliku lepituse kogu inimkonna pattude eest, valades oma verd ja andes oma elu ristil (Mt 2:1; 1Ne 11:13–33; 3Ne 27:13–16; ÕL 76:40–42). Ta tõusis surnuist, kindlustades seeläbi, et kogu inimkond tõuseb lõpuks üles. Jeesuse lepituse ja ülestõusmise kaudu saavad need, kes parandavad meelt oma pattudest ja kuuletuvad Jumala käskudele, elada igavesti koos Jeesuse ja Isaga (2Ne 9:10–12; 21–22; ÕL 76:50–53, 62).

Jeesus Kristus on ülevaim isik, kes on kunagi sündinud siin maa peal. Tema elu on täiuslikuks eeskujuks sellest, kuidas kogu inimkond peaks elama. Kõik palved, õnnistamised ja preesterluse talitused tuleb teha tema nimel. Ta on isandate Isand, kuningate Kuningas, Looja, Päästja ja kogu maa Jumal.

Jeesus Kristus tuleb taas väes ja hiilguses, et valitseda tuhandeaastase rahuriigi ajal maa peal. Viimasel päeval mõistab ta kohut kogu inimkonna üle (Al 11:40–41; JSM 1).

Kokkuvõte tema elust (sündmuste järjekorras)

Jeesuse sünni ja missiooni etteennustamine, Lk 1:26–38 (Js 7:14; 9:5–6; 1Ne 11).
Sünd, Lk 2:1–7 (Mt 1:18–25).
Ümberlõikamine, Lk 2:21.
Esitlemine templis, Lk 2:22–38.
Tarkade külastus, Mt 2:1–12.
Joosep ja Maarja põgenevad koos temaga Egiptusesse, Mt 2:13–18.
Naatsaretti toomine, Mt 2:19–23.
Templi külastamine kaheteistkümneaastaselt, Lk 2:41–50.
Tal on vennad ja õed, Mt 13:55–56 (Mk 6:3).
Ristimine, Mt 3:13–17 (Mk 1:9–11; Lk 3:21–22).
Ahvatleb kurat, Mt 4:1–11 (Mk 1:12–13; Lk 4:1–13).
Jüngrite kutsumine, Mt 4:18–22 (Mt 9:9; Mk 1:16–20; 2:13–14; Lk 5:1–11, 27–28; 6:12–16; Jh 1:35–51).
Kaheteistkümnele volituse andmine, Mt 10:1–4 (Mk 3:13–19; Lk 6:12–16).
Mäejutlus, Mt 5–7.
Oma surma ja ülestõusmise etteennustamine, Mt 16:21 (Mt 17:22–23; 20:17–19; Mk 8:31; 9:30–32; 10:32–34; Lk 9:22; 18:31–34).
Kirgastamine, Mt 17:1–9 (Mk 9:2–8; Lk 9:28–36).
Seitsmekümne läkitamine, Lk 10:1–20.
Kuninglik tulek Jeruusalemma, Mt 21:1–11 (Mk 11:1–11; Lk 19:29–40; Jh 12:12–15).
Sakramendi sisseseadmine, Mt 26:26–29 (Mk 14:22–25; Lk 22:19–20).
Kannatused ja palve Ketsemanis, Mt 26:36–46 (Mk 14:32–42; Lk 22:39–46).
Reetmine, vahistamine ja hülgamine, Mt 26:47–56 (Mk 14:43–53; Lk 22:47–54; Jh 18:2–13).
Ristilöömine, Mt 27:31–54 (Mk 15:20–41; Lk 23:26–28, 32–49; Jh 19:16–30).
Ülestõusmine, Mt 28:1–8 (Mk 16:1–8; Lk 24:1–12; Jh 20:1–10).
Ülestõusmisele järgnenud ilmumine, Mt 28:9–20 (Mk 16:9–18; Lk 24:13–48; Jh 20:11–31; Ap 1:3–8; 1Kr 15:5–8).
Taevasse tõusmine, Mk 16:19–20 (Lk 24:51–53; Ap 1:9–12).

Jeesuse Kristuse eeskuju

Jeesuse Kristuse hiilgus

Jeesuse Kristuse kohta antud tunnistus

Kiriku pea

Kohtumõistja

Kristuse ilmumine pärast surelikkust

Kui Jeesus oli üles tõusnud, ilmus ta esiti Maarjale, Mk 16:9 (Jh 20:11–18).
Jeesus käis ja rääkis kahe jüngriga teel Emmausse, Lk 24:13–34.
Jeesus ilmus apostlitele, kes katsusid tema käsi ja jalgu, Lk 24:36–43 (Jh 20:19–20).
Jeesus ilmus Toomasele, Jh 20:24–29.
Jeesus ilmus jüngritele Tibeeria mere ääres, Jh 21:1–14.
Jeesus õpetas nelikümmend päeva pärast oma ülestõusmist, Ap 1:2–3.
Stefanos nägi Jeesust seisvat Jumala paremal poolel, Ap 7:55–56.
Jeesus ilmus Saulile, Ap 9:1–8 (JST, Ap 9:7; Ap 26:9–17).
Kristust nägid rohkem kui viissada inimest, 1Kr 15:3–8.

Kristuse nime võtmine enda peale

Tunnistage, et te tahate võtta enda peale Kristuse nime ristimise kaudu, 2Ne 31:13.
Ma tahan, et te võtaksite enda peale Kristuse nime, Mo 5:6–12 (Mo 1:11).
Kes iganes soovis võtta enda peale Kristuse nime, ühines Jumala Kirikuga, Mo 25:23.
Kõik need, kes olid tõelised Kristusesse uskujad, võtsid enda peale Kristuse nime, Al 46:15.
Taeva värav on avatud nendele, kes usuvad Jeesuse Kristuse nimesse, Hl 3:28.
Õnnistatud on see, kes on leitud ustavana minu nimele viimasel päeval, Et 4:19.
Nad on nõus võtma enda peale Poja nime, Mn 4:3 (ÕL 20:77).

Kristuse surelikkusele eelnev olemasolu

Kristuse tuhandeaastane valitsemine

Kristuse võrdkujud või sümbolid

Aabel tõi ohvrid oma pudulojuste esimesest soost, 1Ms 4:4 (Ms 5:20).
Võta Iisak, oma ainus poeg, ja ohverda ta! 1Ms 22:1–13 (Jb 4:5).
Issand käskis Iisraeli lastel ohverdada veatuid tallesid, 2Ms 12:5, 21, 46 (4Ms 9:12; Jh 1:29; 19:33; 1Pt 1:19; Ilm 5:6).
See on leib, mida Jehoova annab teile süüa, 2Ms 16:2–15 (Jh 6:51).
Löö kaljut, siis tuleb sellest vesi välja ja rahvas saab juua! 2Ms 17:6 (Jh 4:6–14; 1Kr 10:1–4).
Sikk kannab enesega kõik nende patud, 3Ms 16:20–22 (Js 53:11; Mo 14:11; 15:6–9).
Mooses pani vaskmao ridva otsa, et päästa neid, kes seda silmitsevad, 4Ms 21:8–9 (Jh 3:14–15; Al 33:19; Hl 8:14–15).
Joona oli kala kõhus kolm päeva, Jn 2:1 (Mt 12:40).

Prohvetlikud kuulutused Jeesuse Kristuse surma ja sünni kohta

Volitus

Jeesus õpetas nõnda nagu see, kellel on meelevald, Mt 7:28–29 (Mk 1:22).
Inimese Pojal on meelevald maa peal anda patud andeks, Mt 9:6.
Jeesus andis rüvedaile vaimudele käsu ja nad kuulasid tema sõna, Mk 1:27 (Lk 4:33–36).
Jeesus määras kaksteist, et neil oleks meelevald, Mk 3:14–15.
Jeesuse sõnal oli meelevald, Lk 4:32.
Isa on kõik kohtu andnud Poja kätte, Jh 5:22, 27.
Jumal võidis Jeesuse Püha Vaimu ja väega, Ap 10:38.
Kristus oli ette määratud enne maailma rajamist, 1Pt 1:20 (Et 3:14).
Kristuse käes on surma ja surmavalla võtmed, Ilm 1:18.