Ristilöömine

Uue Testamendi ajal üldlevinud Rooma hukkamisviis, mille käigus inimene surmati, sidudes või naelutades ta käed ja jalad risti külge. Niimoodi tehti tavaliselt ainult orjade ja kõige alatumate kurjategijatega. Ristilöömisele eelnes sageli rooskade või piitsaga peksmine (Mk 15:15). Ristilöödaval kästi tavaliselt endal oma rist hukkamispaigale tassida (Jh 19:16–17). Tema riided võtsid tavaliselt endale sõdurid, kes surmaotsuse täide viisid (Mt 27:35). Rist löödi maasse nii, et inimese jalad olid ainult umbes poole meetri jagu maapinnast kõrgemal. Sõdurid valvasid risti, kuni ristilolnud inimene suri, mis kestis vahel kuni kolm päeva (Jh 19:31–37).

Jeesus Kristus löödi risti, kuna rühm uskmatuid esitas tema kohta valesüüdistusi, öeldes, et ta õhutab mässu keisri vastu ja pilkab Jumalat, kuna ta ütles, et ta on Jumala Poeg. Jeesusele anti purpurkuub (Jh 19:2) ja okaskroon ning teda solvati veel muulgi viisil (Mt 26:67; Mk 14:65).