Lõikus Pühakirjades kasutatakse vahel sõna lõikus kujundlikult, osutamaks inimeste toomisele Kirikusse, mis on Jumala kuningriik maa peal, või siis kohtumõistmise ajale nagu Jeesuse Kristuse teine tulemine. Lõikus on lõppenud, suvi on möödunud, aga meid ei ole päästetud, Jr 8:20 (ÕL 56:16). Lõikust on palju, aga vähe töötegijaid, Mt 9:37. Lõikus on maailma-ajastu lõpp, Mt 13:39. Mida inimene külvab, seda ta ka lõikab, Gl 6:7–9 (ÕL 6:33). Põld on juba lõikuseks valge, ÕL 4:4. Lõikusaeg on läbi ning teie hinged päästmata, ÕL 45:2. Kätte on jõudnud lõikusaeg ja minu sõna peab täide minema, ÕL 101:64.