Õnnistused, mis ei jää järgnemata õigemeelsetele mõtetele ja tegudele, ning karistus, mis ilmeksimatult järgneb meeleparanduseta jäänud patule. Õiglus on igavene seadus, mis nõuab karistust iga kord, kui rikutakse Jumala seadust (Al 42:13–24). Patustaja peab kandma karistust, kui ta meelt ei paranda (Mo 2:38–39; ÕL 19:17). Kui ta parandab meelt, võtab Päästja karistuse lepituse vahendusel enda kanda, hüüdes appi halastuse (Al 34:16).