Austus Vt ka Au; Kartus Sügav aupaklikkus pühade asjade vastu; imetlus. Issand käskis Moosesel kingad jalast võtta, sest ta seisis pühal maal, 2Ms 3:4–5. Jumal on kohutav ja kardetav, Ps 89:8. Teenige Jumalat tema meelt mööda pelglikkuse ja aukartusega! Hb 12:28. Moroni kummardus maani ja palvetas vägevalt, Al 46:13. Rahvahulk langes maha ja kummardas Kristust, 3Ne 11:12–19. Kummardu minu ette! ÕL 5:24. Kõik kummardavad alandlikus austuses Jumala trooni ees, ÕL 76:93. Teie meeled on olnud pimendatud sellepärast, et te olete kergelt võtnud asju, mida te olete saanud, ÕL 84:54–57. Iga põlv nõtkub ja iga keel tunnistab, ÕL 88:104. Lugupidamisest ehk austusest Kõrgeima Olendi nime vastu nimetas Kirik selle preesterluse Melkisedeki järgi, ÕL 107:4. Õnnistused valatakse välja nende peale, kes Issandat tema kojas austavad, ÕL 109:21.