Vaim
See osa elusolendist, mis on olemas enne surelikku sündi, mis elab surelikkuse ajal füüsilises kehas ja mis elab pärast surma kuni ülestõusmiseni omaette olendina. Kõik elusolendid – inimkond, loomad ja taimed – olid vaimud enne, kui mingi eluvorm oli maa peal (1Ms 2:4–5; Ms 3:4–7). Vaimukeha näeb välja nagu füüsiline keha (1Ne 11:11; Et 3:15–16; ÕL 77:2; ÕL 129). Vaim on mateeria, kuid palju peenem ja puhtam kui mõni surelik algaine või mateeria (ÕL 131:7).
Iga inimene on sõna otseses mõttes Jumala poeg või tütar, sündinud vaimuna taevastele vanematele enne, kui ta sündis surelikele vanematele maa peal (Hb 12:9). Igal inimesel maa peal on lisaks lihast ja luust kehale ka surematu vaimukeha. Nii nagu pühakirjades on vahel määratletud, moodustavad vaim ja füüsiline keha üheskoos hinge (1Ms 2:7; ÕL 88:15; Ms 3:7, 9, 19; Aabr 5:7). Vaim võib elada ilma füüsilise kehata, kuid füüsiline keha ei saa elada ilma vaimuta (Jk 2:26). Füüsiline surm on vaimu eraldumine kehast. Ülestõusmisel taasühineb vaim sama lihast ja luust kehaga, mis oli tema valduses surelikuna, mille juures on kaks tähtsat erinevust: neid ei lahutata enam kunagi teineteisest ning füüsiline keha on surematu ja täiustatud (Al 11:45; ÕL 138:16–17).