Ohverdus

Muistsel ajal tähendas ohverdus millegi või kellegi pühakstegemist. Nüüdseks on see hakanud tähendama maistest asjadest loobumist või nendest ilmajäämist Issanda ja tema kuningriigi nimel. Issanda Kiriku liikmed peaksid olema valmis ohverdama kõik Issanda heaks. Joseph Smith õpetas, et „usundil, mis ei nõua kõikide asjade ohverdamist, pole kunagi piisavalt väge, et kutsuda esile eluks ja päästmiseks vajalikku usku”. Igavesest vaatenurgast on ohverduse teel saadud õnnistused suuremad kui miski, millest on loobutud.

Pärast seda, kui Aadam ja Eeva heideti Eedeni aiast välja, andis Issand neile ohverdamisseaduse. Selle seaduse juurde kuulus oma karja esmasündinute ohverdamine. See ohverdus sümboliseeris ohverdust, mida teeb Jumala Ainusündinud Poeg (Ms 5:4–8). See komme jätkus kuni Jeesuse Kristuse surmani, mis tegi lõpu loomade ohverdamisele evangeeliumi talitusena (Al 34:13–14). Tänapäeval võtavad Kiriku liikmed sakramendileiba ja -vett Jeesuse Kristuse ohverduse mälestuseks. Kristuse Kiriku liikmetel on palutud tänapäeval ka tuua ohvriks murtud süda ja kahetsev vaim (3Ne 9:19–22). See tähendab seda, et nad on alandlikud, meeltparandavad ja valmis kuuletuma Jumala käskudele.