Pühakirjades võib rahu tähendada kas vabadust tülidest ja rahutustest või sisemist rahulolu ja trööstitunnet, mida saab Vaimult, mille Jumal annab oma ustavatele pühadele.
Vabadus tülidest ja rahutustest
Rahu, mida Jumal annab kuulekatele
Päästjale pannakse nimeks Rahuvürst, Js 9:5 .
Õelatel ei ole rahu, Js 48:22 .
Taeva sõjaväe hulk kiitis Jumalat ning ütles: Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu! Lk 2:13–14 .
Rahu ma jätan teile, Jh 14:27 .
Jumala rahu on ülem kõigest mõistusest, Fl 4:7 .
Kuningas Benjamini rahvas sai meelerahu, Mo 4:3 .
Kui armsad on mägede peal nende sammud, kes kuulutavad rahu! Mo 15:14–18 (Js 52:7 ).
Alma hüüdis Issandat ja leidis rahu, Al 38:8 .
Õigemeelsete vaimud võetakse vastu rahuseisundisse, Al 40:12 .
Kas ma ei rääkinud rahu sinu meelele selles asjas? ÕL 6:23 .
Kõndige minu Vaimu tasaduses ja teil saab olema rahu minus! ÕL 19:23 .
See, kes teeb õigemeelsuse tegusid, saab rahu, ÕL 59:23 .
Pange endale mantliks selga ligimesearmastuse side, mis on täiuslikkuse ja rahu side! ÕL 88:125 .
Mu poeg, rahu sinu hingele! ÕL 121:7 .