1 Jah, tõepoolest, kas Jesaja ei ütle: Kes on uskunud meie teadet ja kellele on ilmutatud Issanda käsivars?

2 Sest ta kasvab üles tema ees nagu õrn taimeke ja otsekui juur kuivast maast; tal ei ole kuju ega nägusust; ja kui me teda näeme, ei ole tal ilu, et peaksime teda ihaldama.

3 Ta on inimestest põlatud ja hüljatud; murede mees ja südamevaluga tuttav; ja me otsekui pöörasime tema pealt oma näo ära; ta oli põlatud ja me ei pidanud temast lugu.

4 Tõepoolest, ta on kannatanud meie südamevalusid ja kandnud meie muresid; siiski meie pidasime teda vigaseks, Jumalast lööduks ja vaevatuks.

5 Aga teda haavati meie üleastumiste pärast; teda muljuti meie süütegude tõttu; karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete kaudu on meid terveks tehtud.

6 Meie kõik oleme eksinud nagu lambad, igaüks meist on pöördunud oma teele ja Issand on lasknud meie kõigi süütegudel tema peale tulla.

7 Teda rõhuti ja teda vaevati, ometi ei avanud ta oma suud; teda viiakse nagu talle tapmisele ja nagu lammas, kes oma niitjate ees on vait, nõnda ei avanud ta oma suud.

8 Vanglast ja kohtu alt ta võeti; ja kes kuulutab tema põlvkonda? Sest ta lõigati ära elavate maalt, minu rahva üleastumiste pärast tabas teda surm.

9 Ja ta sai oma haua paheliste juurde ja rikka käest, kui ta suri; sest ta ei olnud teinud halba ega olnud tema suus pettust.

10 Ometi arvas Issand heaks teda muljuda; ta on pannud ta kannatama südamevalu; kui sa teed ta hinge patu ohvriks, näeb ta oma seemet, tema päevad pikenevad ja Issanda tahe laabub tema käes.

11 Ta näeb oma hingevaeva ja tunneb rahuldust; oma tarkusega mõistab mu õigemeelne teenija õigeks paljud, sest ta võtab enda kanda nende süüteod.

12 Seepärast ma annan temale osa vägevate hulgas ja ta jagab tugevatega saaki, sest ta on valanud välja oma hinge surmani ja teda arvati üleastujate hulka; ja ta kandis paljude patud ja kostis üleastujate eest.